LIIKUV POOD • Juba paar aastat sõidab kauplusauto ka Vastseliina poole, haarates teenindusega kõiki Võrust sinnapoole jäävaid külakohti ja -kohakesi. Kauplusauto tulek valmistab rõõmu. Inimesed saavad küll korra nädalas poes käia, kuid teevad seda entusiasmiga. Suure huviga pannakse nädala jooksul kirja kõik, mida kauplusauto pealt vaja oleks. Eriti agaralt käiakse kauplusautos kuu algul, sest siis on pensioni- ja muud rahapäevad.

Meie sättisime oma aega nii, et auto juurde jõuda juba kell 10 hommikul, kui see välja sõidab. Kahjuks jäime siiski hiljaks – kauplusauto oli läinud ja seega otsustasime, et sõidame talle siis mõnda peatusesse ette. See plaan läks aga ka vett vedama, sest tõdesime, et ei tunne Võrumaa teesid siiski nii hästi, et muudkui sõita. Läbi seiklemise jõudsime Vastseliina kiriku lähistele ja saime ka kauplusbussi kätte.

Sigin-sagin rahulikus masinas

Kauplusauto, mida juhib Mart Siska, seisis tee ääres suurimas rahus ja ainult inimesed sehkendasid selle ümber. Astusime ligi ja saime jutule kolme naisega, kes olid parajasti just ostmist alustamas. Müüjatar Rita Ruusmäe aina naeratas ning õhkkond auto peal oli rõõmus ja hele – üldse mitte niisugune, nagu arvata võis. On ju maainimestelt lisaks kauplustele võetud ka kauplusautod, nii et mõnel pool peab nüüd poodiminekuks kümne kuni 15 kilomeetri pikkuse tee ette võtma. Ega kauplusauto juht ja müüja nüüdki õiget palka saa – ainult nii palju, et oma perega ära elada ning auto töös hoida. Ent auto peal olid kõik helge meelega ja nii läks meilgi kahtluseidu hingest välja.

Kuna ostjad vaatasid parasjagu, mida korvi panna, siis tegimegi esmalt pisut Rita Ruusmäega juttu. Tuli välja, et Rita on kunagi varemgi kauplusauto peal töötanud ja pannud siis 2008. aasta 1. märtsil töö maha. Kauplusautosid ei peetud tol ajal enam vajalikuks, kuna need ei toonud raha sisse. Pigem oli tegu nende niinimetatud elushoidmisega maarahva nimel. Müüja Rita ütles, et kogu too nädal, kui nad olid viimast korda tööl, oli neile väga kurb olnud. Maha tuli jätta meeldiv töö ja palju häid tuttavaid maainimesi, kes aastate jooksul olid igal nädal kauplusautost ostmas käinud.

„Mul oli neist südamest kahju. Mõnes kohas, näiteks Kiviorul, elavatele inimestele jäi lähim pood 15 kilomeetri kaugusele. Üks vana naine Kiviorult puhkes lausa nutma ja ütles, et ei kujuta ette, kes talle nüüd leiva koju toob,” rääkis Rita Ruusmäe tookord ning eks see jutt oleks samasugune praegugi, kui auto enam maale ei käiks.

Viimast päeva kauplusauto peal mäletavad Rita ja Mart praeguseni ega taha, et see kõik veel kunagi korduks. Üks tookordne poeline, olgu muld talle kerge, ütles tookord otse välja, et vallad ei saa ometi inimeste suhtes nii ükskõiksed olla. Aga võta näpust – saavad ja kuidas veel saavad!
Tol korral ei osanud Rita Ruusmäe veel öelda, mida tegema hakkab, kui kauplusautot enam pole. Ja tõepoolest – 2010. aastani ei teadnud tema ega ta paarimees, autojuht Mart, mida nad õieti teevad. Müüja Rita töötas paar aastat siin ja seal ametis ning Mart läks maale emale appi.

Üksteist tuntakse nägu- ja nimepidi

Enamik kauplusauto ostjaid on pensionärid, lihtsalt kodused inimesed või töötud. Et nendega on auto peal kaunis lõbus, kogesime meiegi. Sel ajal, kui kaupa valitakse, saab ju maast ja ilmast rääkida. Nii kuulsime meiegi natuke kolme naise loost.

Kaja, kellel on õige pea 65. juubel tulemas, ostis vaikselt juba peokraami kokku ja lootis kogu südamest, et ta viis last kõik sünnipäevale jõuavad. Ega see kerge ole, sest kaks neist elavad välismaal, üks Soomes, teine Ameerika Ühendriikides. „Ameerikast tulek pole kerge, eriti siis, kui veel pere on. Soomest on lihtsam tulla,” teadis proua Kaja rääkida. Tema juttu toetas 75aastane Asta, kellel sünnipäev juba läbi ja kes üldse ei tunnista, et nii palju aastaid turjal. Naised aitasid üksteisel ka sööki valida ja autojuht Martki oli kogu aeg riiulite vahel abiks.

Kõige rohkem üllatas aga ostja Linda, kellel täitus sellel aastat 90 eluaastat, sest välimuse poolest ei paistnud tema elatud aastad küll kuidagi välja. 90 eluaastat on nõnda soliidne iga, et palju nooremalgi inimesel tuleb õhkamine peale. Kuidas nii kaua elatakse? „Ei tea, aga vast ikka tasapisi ja arukalt,” arvas Linda ise ja naeratas häbelikult nagu 20aastane.

73aastane Villu oli kaupluses ja väljaspool seda ainukesena väheldase sõnaga. Tegi oma ostud, porises paar sõna muheledes vastu ja läks oma teed. Küllap räägivad autokaupluses käijad omavahel rohkem juttu siis, kui võõrast juures kuulamas pole.

Kauplusauto juht oli hea meelega nõus naised sõidukil mõne kilomeetri jagu kodule lähemale viima, et nende jalavaeva vähendada.

Lõpetuse asemel

Järgmisest kuust läheb ehk mainitud kauplusauto pensionile, sest siis peaksid Rita ja bussijuht Mart uuema kauplusauto saama. Siis on loodetavasti ka Rita mehel Almaril vähem sõidukiremontimist teha vaja. Kuidas Rita aga oma OÜga Rändkauplus hakkama saab, on omaette probleem, sest praeguseni on tulnud töötada oma raha eest. Laenu justkui ei taheta anda või on see liiga keerukaks tehtud. Vähemalt nii paistab see eemal seisjale, aga täpsemalt teeme sellest juttu kunagi hiljem.