Öeldakse, et ainus, mida isad saavad tõeliselt oma laste heaks teha, on armastada nende ema. See mõte on nii lihtne ja selles on nii palju tõtt, et see võtab kergelt hinge kinni.

Ema side vastsete ilmakodanikega on väga vahetu, sest ema kannab last endaga tervelt üheksa kuud, ka pärast laste sündi on nende lähedus erakordselt suur. On ju ema see, kes last toites pakub talle vahetut turvalisust ja heaolu.

Ka isadel on igas kodus omad ülesanded. Isa teenib perele leiba ja hoolitseb, et perel oleks kodu, kuid tema seosed lapsega on nõrgemad. Ta võtab küll lapse vahel sülle ja räägib temaga, kuid tõsiste murede tekkides on ikka ema see, kes lapse pisarad ära pühib.

Emaks saamine olevat seisund, milliseks ükski naine tegelikult kunagi valmis ei ole, kuid kui väike ilmakodanik juba olemas, tulevad emad selle ülesande täitmisega suurepäraselt toime.
Isaks olemise puhul mängivad suurt rolli lapsepõlvest pärinevad eeskujud, sest küllaltki paljus käituvad isad vanemana nii, nagu kunagi nende isad nendega käitusid. Isad käituvad emadegagi tihti nii, nagu käitusid emadega nende isad. Lapseeas kõrvalt vaadatu kordub lõputult uuesti sündiva mustrina taas uuesti. Igal ajal lisanduvad sellele loomulikult omad pooltoonid.

Mida vanemate austamine õigupoolest tähendab?

Meie kultuuri alateadvusesse on juurdunud kohustus oma ema ja isa austada. Seda lauset teab igaüks, selle tähendust aga väiksem hulk inimesi. Tähendus kipub ähmastuma nihke pärast kultuuris eneses. Põhjus on selles, et igaüks on enda eest väljas ja kõige tähtsam on see, mida sul pole, kuid mida saavutada tahaksid. Elukvaliteeti kipub näitama tarbimine – käib võistlus, millel pole ega saagi olla võitjat. Ainult tõeliselt rasketel hetkedel suudetakse peatuda ja aru saada sellest, mis on tegelikult tähtis. Kui oluline on pere, inimesed, kellega koos eluteel käiakse, kes ei kao su kõrvalt kunagi, juhtugu mis tahes.

Ema ja lapse vahel on tõeline usaldus. Ema annab lapsele kõik, mis tal on anda, kõhklemata, küsimata, viivitamata. Laps võtab selle iseenesestmõistetavana vastu ja on emale tänulik. See teebki emarollist kõige üllama rolli maailmas.

Emadepäeval on kombeks öelda ilusaid sõnu. Mina ütlen emadepäeva puhul manitsevaid sõnu: isad ja lapsed – ärge unustage emasid ja ärge olge tänamatud, sest emad on andnud oma laste heaks kõik, mis neil on anda olnud! Ja pidage meeles – sellesse, mis emad teile andnud on, ei tohi suhtuda kui millessegi enesestmõistetavasse või millessegi, mis on nagunii olemas ja igal ajal turvaliselt kättesaadav!

Kallid emad! Tänan teid kõiki teie hindamatu panuse eest, tänan teid selle eest, mida te olete oma laste heaks teinud!

Kaunist emadepäeva!