Ei meenu, millal Võru(maa) oleks pälvinud lehekülgede kaupa pealinna lehtede meediatähelepanu. Võrumaa Teatajagi on nendel teemadel kirjutanud ja küllap tähelepanelikul lehelugejal tulevad need meeldegi!

Meie Jüri tänaval asuva Wõro Kommertsi maja, mida nüüd ei paista enam keegi himustavat, ehitus veeres nagu üle kivide ja kändude. Linnavalitsus palkas ehituse lubamise kaitseks kalleid tippadvokaate. Maja püstitamisest oli nii palju kasu, et riigikohus andis õiguse päikesevarju jäänud õpetajannale ja juhindub edasistes otsustes sellest kaasusest. Päikest peab korter suvel saama vähemalt kolm tundi päevas.

Nüüd paistab, et saame taas teerajajaks, sest meie ühistranspordihankest, mida nimetatakse ka absurditeatriks, saavad kasu pärnakad ja tartlased. Pärnus juba käib ühistranspordihange gaasibussidele, Tartus on sama asi ukse ees.

Pealinna ametnikud tunnistavad, et  riigiasutuste koostöö jättis soovida. Nii lihtne ongi, et e-riigis ei saa tulemuslikult koostööd teha majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, keskkonnainvesteeringute keskus, maanteeamet ja maavalitsus. Miks?

Mõni aeg tagasi kirjutasime, kuidas varstulased seljatasid ametnikud ja said endale perearsti tagasi. Mida peab veel tegema väikeses pealinnast kaugel asuvas kohas, et meid märgataks? Meie soovidega arvestataks?

Tasub meenutada, et Võrus lehvis taasiseseisvumise eel Eestis esimesena sinimustvalge. Ka Suure Munamäe tornis oli lipp enne kui kuskil mujal tornis!

Nüüd siis teame, kuidas päikesevalguse eest on võimalik võidelda. Kas nüüd saab Võrust koht, kust igast otsast venitatav ja vaidlustatav riigihanke kord lükkub muutmise teele?

Eile arutati maavalitsuses kaks tundi Võru maakonnaplaneeringut 2030+, kus on kirjas, et Võrumaa on riigipiiriäärne maakond, asudes rahvusvaheliselt olulisel lahkmejoonel (Schengeni viisaruumi ja Euroopa Liidu idapiiril). Kas oleks parem, kui siin poleks arste ja bussid ei sõidaks!?

Igal juhul aprillis hakkavad bussid sõitma ja perearst varstulasi ravima!

Rõõmsaid kevadpühi!

Fööniks on mütoloogiline lind, kes tõuseb tuhast. Süttides leegina põlema, sünnib ta uuesti sealsamas tuleasemes, kus ta hetk varem leekidesse lahvatas. Tänases lehes räägime põneva minevikuga Barruse puidutööstusest, saeveski põlengust ja puidutööstuse uuestisünnist.

2003. aasta juunis rääkisid kõik meediakanalid suurpõlengust Võru külje all Verijärve külas asuvas Barruse saetööstuses. Ühe ööga põles maani maha Võrumaa tolle aja üks suurem puidutööstuskompleks.

Esimeste tuletõrjeautode saabudes olid hooned lausleekides ja kukkusid peagi kokku nagu kaardimajad. Põlengut käisid kustutamas 15 tuletõrjeautot, puidutööstus õnnestus päästa vaid osaliselt: puitmaterjal, seadmed ja tööpingid hävisid.

Spekulatsioonid võimaliku süütamise osas kestavad praeguseni, kindlustusrahad saadi kätte vaid osaliselt. Kõik see on aga kuraditosina aasta vanune õudusunenägu.
Tänases lehes loeme, et Barrus on nagu fööniks taas tuule tiibadesse saanud, 45kraadise tõusujoonena jätkub nii ettevõtte toodangumahtude, käibe kui ka kasumi kasv.

Barrus valis pärast tulekahju uuendusliku tee, hakati tootma puitkomponente. Tavalise inimese jaoks on mõistetamatu, et puitmaterjal saetakse esmalt klotsideks ja liimitakse seejärel uuesti kokku. Kus on asja mõte?

Skandinaavia turg. Puitkomponendid on praeguse akna- ja uksetööstuse viimaste kümnendite trend. Selle asemel, et toota akna- ja ukseavasid ühes tükis saematerjalist, ostetakse ilma oksakohtade ja pragudeta puitmaterjali komponenttoodetena. Teisisõnu – ollakse mugavad, kasutatakse ilma defektideta klotsidest kokku liimitud materjali.

Põhjanaabrite tööjõukulud on liiga suured, et lubada endale liivapaberiga puitu nühkivat norrakat või taanlast. Ja aknaraamidel ei peagi praeguste trendide kohaselt olema näha puidu tekstuur, pigem oodatakse, et need oleksid äravahetamiseni sarnased plastakendega.

Sellele nupule on vajutanud Barruse fööniks. Ja tänuväärselt: andes tööd, tasudes makse ja edendades kohalikku elu. Soovime tulilinnule kõrget kevadist lendu!