Mitte väga ammu oli maakohtades heaks tavaks panna välisukse ette luud, mis andis märku, et peremeest-perenaist ei ole kodus. Polnud isegi sõnu tarvis. Polnud tarvis uksele silti riputada ja sellele sõnu kirjutada. Piisas luuast.

Nüüdisajal on meil turvahäll, turvaiste, turvakood, turvaklaas, turvauks, turvaseks, turvamees, turvakaamera, turvavöö, turvakodu, turvaline reis, turvaline riik, turvaelement, turvapistik, turvaline öö, turvaline elu, turvaline lapsepõlv …

Nii palju sõnu toonitamaks turvalisust. Ometi on turvalisust vähem kui kunagi varem. Sõnadega on nagu rahaga. Kui raha juurde trükkida, siis selle hind väheneb. Kui sõnu juurde tekitada, siis sõna väärtus väheneb. Räägitakse palju, öeldakse mitte midagi. See on ohtlik. Sõnadel pole sisu, sõnad on tühjad.

Kus on sõnad, mis tulevad südamest, millel on väärtus, mis jäävad meelde, mida ei tule korrata? Need on sõnad, mida ütleb ema lapsele. Need on sõnad, mida ütleb noormees neiule või neiu noormehele. Neid sõnu pole palju ja laused nende sõnadega on lühikesed, kuid nad ei lähe iialgi meelest. Neid unistatakse taas kuulata. Need sõnad tulevad meelde, kui on raske. Need sõnad annavad jõudu ja toovad silmanurka vee.

Teame, et meie külad jäävad tühjaks. Tühjad majad püsivad veel kaua püsti, kuni suurema lumega talvel vajuvad nad raginal kokku. Keegi ei kuule seda raginat, sest küla on tühi. Miks laseme tekkida  tühjadel sõnadel? Miks kasutame tühje sõnu? Miks seame ritta tühje sõnu, nagu näiteks Irja ja Inno!? Miks avaldame? Vaimne segadus mõtetes ja sõnades.

Bürokraadid kirjutavad turvalisusest nii: „Riigi siseturvalisuse arengukava 2015–2020 üldeesmärk on tagada, et Eesti inimesed tunneksid, et nad elavad vabas ja turvalises ühiskonnas, kus igaühe väärtus, kaasatus ja panus kogukonna turvalisusesse loovad ühe turvalisima riigi Euroopas. Nutikate, optimaalsete ja mõjusate lahendustega parandatakse elukeskkonda, vähendatakse ohtu elule, tervisele, varale ja põhiseaduslikule korrale ning tagatakse kiire ja asjatundlik abi.”

Luua juurde tagasi. Luud aitas teelisel jalavaeva vähendada ning koer sai rahulikult valvata ja kanad siblida. Jälgiti ka naabri korstnast tulevat suitsu, mis tähendas et kõik on korras.

Kas saate pealkirjast aru?

Põllumajandus-kaubanduskoda, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit käivitasid nädal aega tagasi allkirjade kogumise kampaania, mille eesmärk on koputada valitsuse südametunnistusele Eesti piima- ja sealihatootmise allakäigu peatamiseks. Kuni 25. aprillini saavad kodulehel http://petitsioon.ee/peatame-kodumaise-toidutootmise-haabumise või kirjalikult põllumeeste toetuseks allkirja anda kõik Eesti toidutarbijad, kes hoolivad kodumaisest toidust ja Eesti maapiirkondade heast käekäigust.

Poliitiliste otsuste – Venemaa kaubandussanktsioonid, Eesti valitsuse kohalikke tootjaid diskrimineeriv põllumajanduspoliitika, ELi piimakvootide kadumine ja sealihatootjatele kehtestatud kauplemispiirangud – mõjul on Eesti sealiha- ja piimatootmine sattunud sügavasse kriisi. Olukorra leevendamiseks on vajalik Eesti valitsuse kiire sekkumine, sest Euroopa Liidu abimeetmed on ammendunud.

Nii nagu Eesti põlevkivisektor või rahvuslik lennufirma, nii on kodumaise põllumajandus- ja toidutootmise säilitamisel laiem majanduslik mõju nii maapiirkondadele, Eesti ekspordivõimele kui ka põllumajanduse sidussektoritele maal ja linnas. Võimatu on aktsepteerida olukorda, kus põlevkivitööstuse toetuseks on valitsus valmis panustama üle 40 miljoni euro, vähemalt sama palju on investeeritud ka uude rahvuslikku lennufirmasse, kuid hoolimata korduvatest pöördumistest ei suudeta leida mitu korda väiksemat summat põllumajandus­sektorile!

Valitsuselt oodatakse kodumaiste toidutootjate ignoreerimise lõpetamist ja vastutustundlikke riigisiseseid meetmeid, mis takistaksid Eesti piimalehmade ja sigade arvu edasist vähenemist. Loomade arvu vähenemine tähendab Eesti sealiha kättesaadavuse halvenemist, piimatoodete ekspordipotentsiaali vähenemist ja tuhandete töökohtade kadumist eelkõige maapiirkondades.

Üleminekutoetusi tuleb maksta juba tänavu Euroopa Liidu lubatud maksimaalses mahus, et tagada Eesti põllumajandustootjate võrdne kohtlemine teiste riikide tootjatega ja leevendada turukriisi mõjusid.

Toetagem!