Teisipäeval möödub 75 aastat 1941. aasta massiküüditamisest, sel päeval heisatakse represseeritute mälestuseks leinalipud.

. juunil on Eestis lipu- ja üleriigiline leinapäev.  Eesti lipu heiskavad leinalipuna kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Leinalippe on oodatud heiskama ka kõik teised.

Ööl vastu 14. juunit 1941. aastal toimus Eestis massiküüditamine, mille käigus viidi Siberisse hinnanguliselt 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti umbes 6000 last, naist ja meest. Leinapäeval mälestatakse kõiki repressioonide ohvreid.

Leinalipud heisatakse päikesetõusul ja langetatakse kell 22. Leinalipp heisatakse masti nõnda, et lipu alumine äär asub masti keskel. Lipuvardaga leinalipu heiskamiseks kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 50 millimeetri laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu pikkust pidi kuni lipukanga alumise servani.

Lõuna prefektuur pöörab järgneva kahe nädala jooksul kõrgendatud tähelepanu liiklusjärelevalvele ja avalikule korrale, et jaanipühad mööduksid kõigile ohutult ja rahulikult.

 „Karmikäelise suhtumisega soovime ennetada neid ohtusid, mis liigsest alkoholist või ka hooletusest iseenda ja teiste suhtes teoks võivad saada. Seetõttu nõuame järgmise kahe nädala vältel arestipäevi nendele, kes joobnuna iseend või oma kaaslasi sõnajalaõit otsima sõidutavad. Samuti nendele, kes kiiruseületamisega teisi ohtu seavad või juhtimisõigust omamata autorooli istuvad. Luubi alla võtame ka need inimesed, kes püüavad pööripäeva pidustuste ajal ja järel teiste peomeeleolu rusikavõitluse, lärmi, laamendamise või muu korrarikkumisega nurjata,“ kirjeldas Lõuna prefektuuri liiklusjuht Alvar Pähkel.

Ta lisas, et kordaläinud pidu on see, kuhu operatiivjõud kutsutud ei ole ja kui politsei arestikambrid tühjaks jäävad. „Selleks tuleb mõistlikkusega suhtuda pühade tähistamisse, mis pikenevad nädalavahetusega koguni nelja päeva pikkuseks. Mõistlikkusega tuleks suhtuda seejuures ka alkoholi tarbimisse ning hoida ennast ja teisi enda ümber,“ soovitas liiklusjuht. 

Mullu mõisteti üle Eesti jaaninädalal (ajavahemikus 22.–28.06) arest 32 seadusrikkujale, kes kandsid kokku 392 arestipäeva. Nendest suurem osa mõisteti aresti joobes juhtimise tõttu, lisaks juhtimisõiguseta sõitmise, kiiruse ületamise, ohtlike olukordade tekitamise eest liikluses ning naabrite korduva häirimise eest lärmi ja valju muusikaga.

Põlvamaal sõitis eakas mees pühapäeva pärastlõunal autoga teelt välja vastu puud ja suri mõni tund hiljem haiglas.

Õnnetus juhtus kella 13.20 ajal Veriora vallas, Võru - Räpina tee 34. kilomeetril. Esialgsetel andmetel liikus BMW-d juhtinud 83-aastane Meinhard Räpinast Võru suunas, kui kaldus vastassuunavööndisse ning sõitis teelt välja vastu puud, teatas Lõuna prefektuur BNS-ile. Mees viidi haiglasse, kus ta mõned tunnid hiljem suri. Autojuht viibis sõidukis üksinda.

Politsei selgitas sündmuskohal esmaseid uurimistoiminguid tehes, et mees kasutas nõuetekohaselt turvavarustust, auto rehvid vastasid nõuetele ning sõidutee oli heas korras. Praegustele andmetele tuginedes võis teelt väljasõidu üheks põhjuseks olla meest tabanud terviserike, kuid kõik täpsed asjaolud selgitatakse alustatud kriminaalmenetluses. Samuti selgitatakse uurimise käigus lähemalt, mis oli mehe täpne surma põhjus.

Põlva politseijaoskonna vanemkomissar Toomas Lihtmaa sõnas, et tegu oli staažika autojuhiga, kellele anti juhtimisõigus üle 60 aasta tagasi. „Kui tavapäraselt läbivad autojuhid tervisekontrolli iga kümne aasta tagant juhiloa vahetamisel, siis üle 65-aastased autojuhid läbivad kõrgendatud terviseriskide tõttu tervisekontrolli poole tihedamalt, iga viie aasta tagant, kui arst pole määranud eraldi veelgi sagedamat järelvaatust. Selles avariis traagiliselt hukkunud mehel uuendati viimati juhiluba ja tervisetõendit kolm aastat tagasi, seega oli nende nõuete kehtivusaja kontrollist kinni peetud,“ selgitas Lihtmaa.

Vanemkomissar soovitas, et kui autojuhil peaks roolis olles enesetunne halvenema, tasuks pikemalt kaalutlemata sõidutee servas ohutult peatuda ning anda mõni hetk aega tervise taastumiseks või kutsuda abi.

Statistikaameti andmetel kasvas läinud aastal Eesti viljapuudes ja marjapõõsastest 3500 hektarit ehk üle poole koduaedades ja 3000 hektarit põllumajanduslike majapidamiste istandustes.

Kui enamik viljapuudest ja marjadest on pigem koduaiakultuurid, siis suurem osa maasikatest, mustsõstardest ja astelpajust kasvab istandustes, teatas statistikaamet.

Kodumaiseid puuvilju ja marju pole importkauba hinnasurve tõttu kerge turustada ning osalt just seetõttu on Eesti viljapuu- ja marjaaedade pind viimase kümne aasta jooksul vähenenud ligi kaks korda. Kokku kasvab 2015. aasta seisuga põllumajanduslike majapidamiste istandustes ning koduaedades viljapuid ja marjapõõsaid 6500 hektaril. Kuigi põllumajanduslike majapidamiste istanduste hulgas on ka väiksemaid puuvilja- ja marjaaedu, siis 97 protsenti neist moodustavad vähemalt 0,3-hektarilised pinnad.

Õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsipuid kasvab kokku rohkem kui 3300 hektaril, sellest vähem kui veerand põllumajanduslike majapidamiste istandustes. Et istandustes saadakse pinnaühiku kohta märgatavalt rohkem õunu kui koduaedades, siis üle poole Eesti õunasaagist tuleb istandustest.

Kui viljapuud on kujunenud eelkõige koduaiakultuurideks, siis marjade puhul on ülekaalus põllumajanduslike majapidamiste istandused. Seda hoolimata asjaolust, et punast ja valget sõstart, karusmarja ja vaarikat kasvatatakse kokku rohkem kui 650 hektaril ja sellest enamik koduaedades. Samal ajal maasikate ja mustsõstarde all olevast 1200 hektarist on enamik põllumajanduslike majapidamiste istandike pind. Muid viljapuid ja marjakultuure kasvatatakse kokku ligi 1400 hektaril ja põhiosa sellest moodustab astelpaju, mis eranditult on istanduste kultuur. Lisaks liigitub muude viljapuude ja marjade hulka mitmesuguseid väiksemaid pindu, mida eraldi kultuurideks ei jaotata.

Kuigi põllumajanduslike majapidamiste istandike saak ei pruugi minna müügiks, jagub kodumaiseid puuvilju ja marju ka turul müügiks. Koduaedade puuviljad ja marjad liiguvad aiast mõistagi vaid otse omanike toidulauale või moosipurki.

Välismaiste puuviljade ja marjade import ületab kordades Eesti omatoodangu, kuigi sõstarde, karusmarja ja vaarika import on marginaalne. Värsketest marjadest on erandiks maasikate import, mille kogus on kümne aastaga märkimisväärselt kasvanud, kuid siiski veel väiksem kui Eesti omatoodang. Importmaasika kõrghooaeg jääb kevadesse, kui kodumaist maasikat veel pole või seda on väga vähe.

Kogu Eesti põllumajanduslike majapidamiste viljapuu- ja marjaistandike pinnast enam kui pool asub Võru-, Tartu- ja Viljandimaal. Kui Viljandimaad nimetatakse seakasvatus-, Harjumaad linnukasvatus- ja Saaremaad lambakasvatusmaakonnaks, siis Tartumaa võiks pälvida maasikakasvatusmaakonna tiitli. Eelmisel aastal kasvas Tartumaal maasikat 178 hektaril, mis on üle kahe korra rohkem kui üheski teises maakonnas.

Põllumajanduslikeks majapidamisteks loetakse üksusi, kus on vähemalt üks hektar kasutatavat põllumajandusmaad või kus toodetakse põllumajandussaadusi peamiselt müügiks. Põllumajanduslike majapidamiste puuvilja- ja marjaaedade andmete aluseks on Statistikaameti iga-aastane taimekasvatuse uuring, mis põhineb eelkõige PRIA andmetel. Koduaedade andmeid kogutakse vastavalt FAO soovitustele üldjuhul kord kümne aasta järel, vahepealsetel aastatel arvutatakse need mudelipõhiselt.