Sellist laadamelu, nagu on igal aastal Võrumaal, ei leia mitte kusagil mujal Eestis. Laata võib tänases Eestis pidada samasuguseks Võrumaa omapäraks, nagu seda on võro kiilt kõnelevad inimesed, külade laulu- ja tantsupeod ning suitsusaunad.

Põhja-Eesti laadad (või üritused, mida seal laatadeks kutsutakse) on üldse isemoodi leiutised, kus laadaplats on taraga piiratud ja inimestele müüakse pileteid selle eest, et nad saaksid osta tavalist poekaupa märksa kõrgema hinnaga. Lisaks võetakse raha loomulikult ka laadamüüjatelt. Kõige suurem ime on see, et sellised kummalised piletiga ostuüritused üldse toimuvad ja et seal käib veel rahvast nagu murdu. Tallinna inimene on nõus kasvõi nahast välja pugema, et saaks kaupa osta värskes õhus.

Võrumaa laadad on loomulikult hoopis teine tera. Värskes õhus ostmise eest siin raha ei küsita. Teiseks saad sa kaupa osta suure tõenäosusega meistri või autori enda käest ja kaup on pärit mõnekümne kilomeetri raadiusest. Siin teab müüja täpselt, kus ja kuidas on kaup valminud. Võrumaa laatade tunnuseks on tihe kultuuriprogramm, mis pakub ostmisele meeldivat vaheldust. Laulu, tantsu ja pillimängu, mida Võrumaal inimesed ise teevad, tuleb Tallinnas suure raha eest sisse osta.

Võrumaa laatade tuumiku moodustavad kohalikud väiketootjad, kelle toodang võtab silma kirjuks ja keda tuleb iga aastaga üha juurde. Nii tihedat väiketootjate võrku, kui on Võrumaal, ei kohta mitte kusagil mujal Eestis. Ka väiketootmine on üks Võrumaa omapäradest. Siin pole küll suuri ettevõtteid, kuid samas on ettevõtlus väga mitmekesine. Pole ime, et just Võrumaal (Rõuges) on registreeritud ka laatasid tutvustav internetiportaal laadale.ee.

Võrumaa laadad pole sündinud äriprojektidena, vaid tegemist on kohalikku külaelu elavdavate üritustega. Seetõttu ei lõhna siinsed laadad raha järgi, vaid neis on veel säilinud tegemise lusti. Laadad on üks osa õhinapõhisest tegevusest, mida on viimasel ajal hakatud üha enam hindama. Kõige paremad asjad on enamasti need, mis on õhinaga, hinge ja südamega tehtud.