Ka kriisiajad on vajalikud. Kuna kõik kriisid saabuvad siis, kui endiselt enam edasi ei saa. Kriisid sunnivad mõtlema inimest, kes enne tegeles vaid tootmise-tarbimisega. Just majanduskriisid panevad mõtlema, et midagi on valesti ja mitte üksnes masinates, vaid nende taga seisvates inimestes, kes küll teevad oma tööd nagu varemgi. Midagi on viltu kogu ühiskonnaaparaadis.

Kunagi öeldi, et on kolme liiki inimesi: kes oskavad, need teevad, kes ise teha ei oska, need õpetavad teisi, ja kes ka õpetada ei oska, need kontrollivad. Selline tähelepanek tehti Nõukogude aja lõpus ja lõpu see tegigi ühiskonnale, millesse selline suhtumine oli juurdunud.
Lõpp tuli ühiskonnale, aga mitte inimestele, kes selles kasvanud. Need olid jätkusuutlikud, tulid uude ühiskonda, kohanesid oludega. Olid jätkusuutlikud, kuid mitte elujõulised, pigem elujõuetud ja kriis sellest tuligi. See langes ajaliselt kokku läänes saabunud kriisiga, aga oleks meile tulnud selletagi.

Inimese elu on ajas piiratud ja sedagi jaotavad veel sisepiirid kolmeks: lapsepõlv ja noorus – kasvu- ja kooliaeg; täisiga – töö- ja eneseteostuse aeg; vanadus – aeg kriitiliseks tagasivaateks ja erapooletuks tulevikunägemuseks, mida enam ei varjuta isiklik huvi ega omakasu.

Alusmüür, millele inimene ehitatakse, on tema lapsepõlv ja kooliaeg. Seda ei tohi ise ära raisata ega lasta teistel rikkuda. Ohtusid on terve rodu: halvad sõbrad, hooletud kasvatajad, lodev kool, juhuslikud noortejuhid, roiskuv TV. Asendamatu osa jääb lapse vanematele – kontrollile, mis lähtub oma kasvuea kogemustest. Seejärel, 20. ja 30. eluaasta vahel, algab töö- ja eneseteostuse aeg, mil tuginetakse oma koolitarkusele ja töökogemustele. Normaalselt arenev inimene tahab tegutseda ja kiindub oma töösse – püüab seda võimalikult hästi teha. Sellest tuleneb ju tema heaolu ja enesetunne! Aga moodne aeg teda iseseisva inimesena ei usalda, saadab kaela kontrolle ja õpetajaid, noid „jätkusuutlikke”. Kui ka on tegemist tegeliku õpetajaga, peab ta ikka käima igasugustel täiend-, edasi- ja ümberõppe kursustel, elama alalises hirmus kontrollide ees. Tal ei jää aega, ja varsti enam tahtmistki, oma töösse süveneda, oma pere eest hoolitseda, rääkimata lugemisest, mõtisklusest, kunstiharrastusest, mis kõik kokku alles vormivad inimese isiksuseks – õpetajaks, teenäitajaks.

Mis seos on sel jutul majanduskriisiga? Jaak Nigul, OÜ Tarmenko juhatuse liige ja mõtlev majandusmees on välja rehkendanud, et Eesti riiki peab üleval vaid 29 protsenti elanikkonnast (maksumaksjad tööandjad ja -võtjad), muu elanikkonna osa on kulu poolel: ala- ja üleealised, töövõimetud, riigipalgal olijad. Õpetajate, sõjaväelaste, politseitöötajate ja päästeteenistujate palgad on igati põhjendatud, aga veel jääb üle 57 700 riigipalgalist, kelle vajadus on põhjendamatu, kes vana rahvatarkuse järgi oskavad vaid „kontrollida ja õpetada”. Kust nad tulevad? Eks ikka meie gümnaasiumidest ja enam kui tosinast ülikoolist.

Seega on meie kriisi üks põhjus, nagu 1930. aastail, haritlaste ületoodang. Esimeses Eesti Vabariigis ei leidnud need rakendust, nüüd on aga kõigile nõukoguliku tava kohaselt loodud näilised töökohad. Kuid Eesti riik, mille maapõues pole naftamaardlaid, ei jõua oma palgal pidada rakendust leidmata inimesi ja jääda või saada heaoluühiskonnaks. Selles peituvad meie kriisi juured.

Me peame ükskord mõistma, et ükski gümnaasium ega kõrgkool ei tee kedagi veel vaimuinimeseks, eriti tänapäeval. Kuid tänapäeval on rohkem võimalusi kui kunagi varem harida oma vaimu keelteõppe, reisimise, teabetehnika kaudu kõige tavalisemalgi töölisel. Pealegi teenib ta rohkem kui hädavares-haritlane. Raskem on töötatöölisel. Kuid Eestis on nõudlus oskustööliste järele vähemalt võrdne töötute arvuga.

Järelikult peaksid üldhariduslikud koolid tegelema asjalikumalt kutsesuunitlusega. Kuid vastupidi – nüüd on see sõnagi moondunud „karjääriõppeks”, millel vähem kui põlvkond tagasi oli veel negatiivne tähendus.

Praegune kriis on ulatuslikum kui tavaline majanduskriis. Ja olgu see kui tahes „ülemaailmne”, tuleb lahendusi otsida meil endil ja meis endis. Kui jääme käed rüpes ootama vaid konjunktuuri paranemist, jäävad tõve juured meie rahvuskehasse hõõguma nagu tuli tuha all.