Asjata kutsutakse kalevipoegadeks Eestist olude sunnil välismaale juhutöödele läinud mehepoegi. Tegelikud tegutsevad kalevipojad Võrumaal Kurenurme kandis, kuhu pannakse neil päevil püsti terve Eesti ja Põhjamaade esimene päiksepark.

Kui päiksepargi ühe rajaja Viido Polikarpuse unistus täitub, muutub päikseenergia Eesti vintsutatud põllumehe jaoks päästerõngaks, mis aitab ellu jääda isegi siis, kui sügisene saak peaks mitu aastat järjest ikalduma.

Kalevipoja kombel on Polikarpus ja tema kaaslased kandnud üle ilma kokku kaasaegseima tehnoloogia ja seadmed, mille rakendavad oma kodumaal Eestis ning aitavad sellega kogu Eesti tulevikku paremaks luua. Eesti eelis on see, et siin on palju suhteliselt tasast vaba maad, kuhu on võimalik püsti panna tuhandeid päikseparke ning nõnda koguda ja müüa päikseenergiat kasvõi üle Euroopa. Üks energia ostjatest oleks kohe Lõuna-Eestile lähedal asuv Läti, kus just suvel on puudu vett, ja kuivõrd 70 protsenti lätlaste energiavajadusest tuleb veest, siis saavad lätlased osta kokku kogu eestlaste suvise päikseenergia.

Kummalisel kombel pole päikseenergia saanud suuremat riiklikku toetust, kuigi arvutuste järgi on Eestis tänu pikkadele suvepäevadele rohkem päikest kui Poolas või Saksamaal. Valgete talvede tõttu mitmekordistub siin ka talvine energiakogus. Kui Poolas ja Saksamaal on investeeritud päikseprojektidesse miljardeid eurosid, siis Eestis uhatakse miljardeid jätkuvalt keskkonda saastavasse põlevkivienergeetikasse. Isegi Eesti esimese päiksepargi pilootprojekti tarbeks ei suudetud pikka aega leida mõndsada tuhandet eurot. On häbiväärne, et Eesti riik, kes reklaamib end sõnades küll elektriautode ja muude innovatiivsete ning keskkonnasõbralike lahendustega, panustab tegudes valdavalt vanadesse ja äärmiselt loodustreostavatesse tehnoloogiatesse.

Kuigi riik ise päikseenergiast ei hooli, tuleb loota, et päiksepargi rajajatele ei hakata tulevikus vähemalt kaikaid kodaratesse loopima. Päike aga on juba aegade algusest olnud Eesti talupidaja kõige parem liitlane.