(Algus 29. detsembri Võrumaa Teatajas)

INTERVJUU • Jätkame palju furoori tekitanud „Pommionu” intervjuuga. Usutluse teises osas ütleb pürotehnika müügi ja helivõimenduse rendi kõrvalt poliitikavaatlusega tegelev Jüri Luik otse, mida ta arvab Võru kolme viimase linnapea ehk Anneli Viitkini, Ülo Tuliku ja Jüri Kaveri kohta; kuidas ta kommenteerib Tuliku väidet, et Selista soodustamise näol oli tegemist

ettevõtluse edendamisega; ja mis olid Viitkini Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast Keskerakonda hüppamise tegelikud põhjused.

Räägime Võru poliitikast ka. Kes on siin selle aasta võitjad, kes luuserid?

Jüri Luik: See on lihtne küsimus, sest võitjad ja kaotajad olid konkreetsed persoonid, mitte parteid. Kaver ja Saarman tegid ülejäänutele ära nagu part konnale. Lapspoliitikutest, kes teevad kõik selleks, et kohad säiliksid, sai juba räägitud. Omaette klass on maavanem, sest niikaua, kui ülejäänud sõdisid, tegi ta puhta töö – elimineeris Tulikul teise ametiaja ja suutis saavutada linnavalitsusega ühise keele, mis linnainimeste seisukohalt on väga positiivne tulemus. Ja mis seal salata – ka maakonna tasemel on tehtud rohkem kui kaks eelmist maavanemat kokku. Ka Anton võib rahule jääda, et enne lõplikku taandumist suutis väikse pensionilisa ja koha välja võidelda. Ülejäänud kas muutusid töötatöölisteks või ülejäänud linnaametnikeks.

Mida arvad uuest linnapeast Jüri Kaverist, võrreldes eelmiste linnapeade Ülo Tuliku ja Anneli Viitkiniga? Kellest neist on linnale kõige rohkem kasu ja kellest kahju olnud, miks?

J. L.: Jüri Kaver osutus tublimaks, kui oodati, sest meeskond toimib. Ta on ka näidanud, et linnapea ei peagi rääkima suures plaanis ja halli ülikonna lehvides. Ma ei tea, kas tänu Kaverile, aga ka Munski kohta ei oska enam ühtegi kriitikanoolt lasta. Viitkini kohta ei saa linnapeana hinnangut anda, sest tal ei lastudki valitseda. Mis puutub Tulikusse, siis temast on linnale kõige vähem kasu olnud, sest ta isegi ei vaevunud välja näitama, et tegelikult on talle linnapea kohta vaja ainult selleks, et Riigikogusse saada. Kui keegi tahab vastu vaielda, siis olen temaga nõus, kui ta ütleb KAS VÕI ÜHE positiivse asja, mida Tulik tegi nii, et sellest tavakodanikule kasu oli.

Viitkin läks ju vahepeal ära Tallinna ja nüüd tuli jälle Võrru tagasi, väites, et on ikkagi maakas. Mida sina sellest manöövrist ja üldse tema Keskerakonda hüppamisest arvad?

J. L.: Asi selles, et sotsiaaldemokraatide parteis on üks riigikogulane meie kandist, kes võttis oma eesmärgiks igati Viitkini karjäär lõpetada. Väidetavalt oli see Kalvi Kõva. Siis Anneli tegigi keskerakondlastega ajutise diili ja saabus tagasi alles siis, kui loodi tema praegune ametikoht, ning tõestas, et on vajadusel hea meeskonnamängija.

Kohalike sotsiaaldemokraatide kohta veel niipalju, et lisaks Viitkini kaotusele on ka teise olulise tegija, Kulla lahkumine tugev hoop nende mainele. Ja ka Kikas on suundunud tööle linnast välja. Selle taustal on ime, kui sotsiaaldemokraadid järgmistel kohalikel valimistel midagi ära teevad. Nad võivad küll valimiskünnise ületada, aga kohalikul tasandil ei näe ma ühtegi parteid või erakonda, kes nendega koalitsiooni moodustaks.

Mis on sinu arvates Võru linnavalitsuse 2011. aasta kõige targem ja kõige lollim otsus/tegu?

J. L.: Minu seisukohast lähtudes oli parim tegu Võru uus spordiala tennise tarbeks koos kahe maailmaklassi väljakuga. Sajandi „ämber” aga Tuliku prügi ja endise tellisetehase territooriumiga seonduv.

Kui sotsiaaldemokraadid eesotsas Viitkiniga Tulikule Selista soodustamise pärast etteheiteid tegid, väitis Tulik kui õige mees, et tegemist oli ettevõtluse edendamisega. Kuidas sina seda väidet kommenteerid?

J. L.: Selistaga seonduva kohta ütles Tulik sulaselge tõe – seda oli vaja ÄRI ARENDAMISEKS. Samas võib see puhtsüdamlik ülestunnistus saada talle saatuslikuks, sest ta soosis maavanemana firmat, kus otsustajaks on tema väimees. Seega tõi Selista majandusliku olukorra parandamine kaasa selle omanike majandusliku olukorra parandamise. Ja seega juba otseselt ka tema tütre majandusliku olukorra paranemise. Aga kuna tegemist oli maavanemaga, jätan asjaosaliste enda valida kahe paragrahvi vahel – MÕJUVÕIMUGA KAUPLEMINE või KORRUPTSIOON.

Mis on Võru kohaliku poliitika mädapaised ja kas pärast 2013. aasta valimisi ka midagi muutub?

J. L.: Pärast 2013. aasta valimisi ei muutu halli sedasamustki, sest valijad on ligi 20 aastat viimased jobud olnud, kes lähevad valimislubaduste õnge ja lähevad ka järgmisel korral. Linnal on ka siis nii suured võlad, et investeerida eriti ei saa. Kuna majandus ja kinnisvara pole ka veel madalseisust – tänu kuulumisele Euroopa Liitu – väljunud, saab siin välisinvesteeringutest ainult unistada. Ainus, mis aitaks, oleks see, kui saadaks aru, et Venemaa ja Euroopa Liidu jaoks on see piiritsoon ja Võru suudab saada siia Vene firmade esindusi, kes euroliiduga äri ajavad. Siis teeks ju iga esindus minimaalselt kolm töökohta. Ja arvestades vene turu eripära, siis ligi 40 firmat 40 eraldi ruumis poleks mingi utoopia. Aga 120 uut töökohta oleks Võrus kõva sõna.

Kagu-Eestist on Riigikokku valitud tervelt 11 poliitikut. Kellest neist sinu arvates kõige rohkem kasu on olnud ja kes võiks oma asjad kokku pakkida ning Toompeal muidusöömise ära lõpetada?

J. L.: Kagu-Eestist on tõesti Riigikogus 11 poliitikut. Kuna enamus oli ka eelmine kord seal ja kasu neist ei mingit, siis peale Ester Tuiksoo võiks kõik ülejäänud kohvrid pakkida ning tagasi tulla. Tema vähemalt üritab, aga opositsioonipoliitikuna on see tal suhteliselt raske. Kuna reglement näeb ette 101 Riigikogu liiget, kes seal oma persetunnid peavad täis istuma, siis puht majanduslikult – jääksid ära kuluhüvitised transpordile ja eluruumide rendile – võiks Riigikogu ollagi Tallinna-keskne ja nad võiks võtta töövõtulepingu põhiselt tööle komisjonid, mis koosneksid eranditult kas teaduslikku kraadi omavatest spetsialistidest või tugevatest praktikutest.

Oled teritanud hammast ka Võru kultuurielu koha pealt. Tulista nüüd – mis on sinu arvates Võru kultuurielus mäda ja kuidas asja parandada?

J. L.: Läks aega, aga see monstrum, mis kandis Võru kultuurimaja nimetust, on õnneks sellisel moel likvideeritud ja on moodustatud sihtasutus Kannel. Kuna sihtasutus peab äriühinguna ise hakkama saama, kaob ära see ruumidega priiskamine,  et igas kabinetis laiutab üks inimene, ja ilmselt vallandatakse ka üksjagu inimesi, kes tööle võetud sugulussidemete alusel. Juhatajaga on jutt lühike – kui aasta jooksul majandada ei oska, on sulg sabas ja avalikul konkursil ei kvalifitseeru nii mõnigi ELUAEGNE ametnik.

Ja samas saab kord majja ka teatri osas. Kas meil on ikka vaja tervel korrusel laiutavat teatrit, kelle repertuaar ei ole valitud kohalikku publikut arvestades ja mille tulemuseks on juba aastaid olematu publikuga etendused? Kes ei usu, küsigu raamatupidamisest piletimüügi näitajaid. Ja mis kõige imelikum – seda haldusala kureeriv minister on eravestluses välja öelnud, et nii kaua, kui Võru teatriga on seotud tema soosik härra Tubin, eraldab riik raha. Kui nii, siis võiks teatri nimetada nagu nõukogude ajal näiteks Tubini-nimeliseks, kuigi arvan, et aprillikuus, kui Tubini etteasted väidetavalt lõppevad, on teatriga kõik – kui nad muidugi uut rahastajat ei leia, sest linnaeelarvest seda ei tule ja see on ka õige.

Laululavast ma ei räägigi. See mitmekümnemiljoniline objekt anti nii rendile, et nüüd on sellest saanud kasutu ahervare, kus aastas toimub vaid kaks-kolm üritust. Rendileping küll lõpetati, kuid kasutus on ikka null. Võru ainus tunnusüritus on rahvusvaheline folkloorifestival, aga see on sisearusaamatuste tõttu olukorras, kus tema maskott Peeter Laurson on asjast praktiliselt loobunud ja ma võin 100protsendiliselt väita, et järgmine folkloorifestival on kordades kehvem kui senine – kas või rahastamise poolest, sest oli see Peeter, kes ta oli, aga selle ürituse NIMI väljaspool Võru oli ta küll. Nii et jama lugu selle kohaliku kultuuriga! Vaatamata kõigele olen optimist, sest uue asutuse loomisega hakkavad siin puhuma uued tuuled.

Aga mida arvad viimasel ajal suurt kõneainet pakkunud linnajuhtide üle 30protsendilisest palgatõusust? On see õigustatud?

J. L.: Kui mina oleks olnud võimuladvik ja oleks sellise VÄGAGI VILETSA otsuse tegema pidanud, oleksin kohe ajakirjanduses rääkinud, kui väga on linnavalitsuses ja volikogus palgatasemed proportsioonist väljas ja muud sellist majaduslik-poliitilist jura. Aga et see otsus oli isegi oma partei siseselt ebapopulaarne, näitab olukord, et ETV kampaania käivitasid nende omad Tallinna oravad. Samas võib ka kohalikest juhtidest aru saada, sest linna on juhitud kui äriühingut ja masu ajal on see ainus võimalus, kuidas oma elujärge parandada. Laenata ju enam esialgu ei saa ja rusikareegel on selline, et laenurahade kulutamisel jõuab kümme protsenti ikka niinimetatud kohalikku ettevõtlusse.

(Lõpp.)