Loomapidamise kultuuril on arenguruumi

Võru loomade varjupaiga juhataja Relika Rehemets hellitab parasjagu Viljandi prouat Jennyt. Foto: AIGAR NAGEL

Inimese suhe loomadega on läbi ajaloo olnud väga mitmepalgeline. Mõnda looma enne söödetakse ja siis süüakse, mõnda aetakse taga ja mõnda ei lasta endast sammugi kaugemale. Talumajapidamises oli igal loomal oma ülesanne ja oma põhjus olemas olekuks. Loom pidi inimesele kasulik olema. Koer valvas maja ja ajas karja, kass püüdis hiiri, lehmadest-lammastest ei maksa rääkidagi. Midagi ürgset ja uhket on neis vabalt ringi kõndivates loomades. Tänapäeval nimetatakse neid iseseisvaid elukaid hulkuvateks koerteks ja kassideks ja nad on probleem.