Võrumaalt Misso vallast Kiviorast pärit Jüri Kukk kirjutab fantaasialugusid, on vabakutseline ajakirjanik ja hingelt peab ikka ennast võrulaseks. Peagi ilmub temalt uus õudusjuttude kogumik. Intervjuus Võrumaa Teatajale räägib ta oma loomingust ja eestlaste tulevikust. Jüri Kuke meelest jäävad eestlased omal maal tulevikus vähemusse.

Jüri Kukk, kuidas sa jõudsid ulmekirjanduse juurde ja mis sind selles köidab?

Jüri Kukk: Lugesin kunagi Heino Gustavsoni legendikogumikku „Igal kohal oma lugu” ja see köitis mind sedavõrd, et otsustasin kirja panna tondilood, mida ma kunagi olen erinevatelt inimestelt kuulnud. Paraku oli neid nii vähe, et pidin ise hakkama õudukaid välja mõtlema. Nii see kõik algaski. Algul kirjutasin lühilugusid (näiteks populaarseks saanud „Hülgenaine” või „Alutaguse armastuslugu”). Esimene pikem kirjutis oli „Varjatud Linn: Siberi lugu”, mis osales ka ulmeajakirja „Algernon” fantaasialugude konkursil. See jutustab Eestist pärit noormehest, kes satub Siberisse geoloogina ja põrkub seal kokku varjumaailmaga, milles ei puudu haldjad, deemonid ja võlurid.
Hiljem olen kirjutanud terve rea pikemaid jutte nagu „Cornwalli surematu”, „Noria lapsed”, „Äraneetu saatus” ja „Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes”.

Ulmelugudes köidab mind see, et neid välja mõeldes saad lasta oma fantaasial vabalt lennata. Mõttetööga pole mul mingeid probleeme: sageli aitab tunniajalisest jalutuskäigust oma koera seltsis ja uus lugu on mu peas juba valmis. Tükk rohkem tegu on selle ülekirjutamisega arvutifailiks, sest selles osas kipun laisk olema. Praegu on mul pooleli „Atlantis ärkab ellu”, mille loodan siiski lähiajal lõpule viia.

Osade minu lugude tegevus leiab aset Eestis, osa mujal maailmas. Minu tegelased seiklevad ka ammu unustatud minevikus, tulevikus või sootuks väljamõeldud kohtades. Peategelane on tavaliselt mina-tegelane ning palju tegevust seostub näiteks suhete ja seksiga.

Minu loomingut on kahtlemata mõjutanud sellised kirjanikud nagu Poul Andersen, J. R. R. Tolkien, vähemal määral ehk J. K. Rowling ja George R. Martin. Minu arvates on see inimlik, kui kirjaniku, helilooja või kunstniku loomingus on tunda tema eeskujude mõjutusi. See pole ilmtingimata plagiaat.

Ulme seondub mulle ennekõike tähesõdade ja kosmosesaagadega, seepärast nimetan oma loomingut pigem fantaasialugudeks. Olen kirjutanud ka armastuslugusid, mis on koos kogumikus „Kahe südame rütmis”. Kasutan kirjanikunime Eduard ehk Ed Vecin, mis on tegelikult minu vanaisa ristinimi.

Kuidas su teoseid on vastu võetud?

J. K.: Ulmežanr on selline, millel on üsna kitsas ring fänne. Minu lood on üleval ennekõike portaalis e-raamatukogu.com ja seal on need sageli top 25 erinevatel positsioonidel. Üldiselt arvan, et kellele fantaasiamaailm meeldib, sellele meeldivad ka minu jutustused.

Miks avaldad oma teoseid tasuta internetis?

J. K.: Kirjanik peab kuidagi oma lugejateni ju jõudma! Olen üritanud neid ka paberväljaandeks kirjastada, kuid esialgu polnud kirjastustel minu loomingu vastu huvi, nüüd aga, mil see on tekkinud, takistavad esimese raamatuni jõudmist rahalised probleemid. See on üsnagi kallis lõbu. Internetis pole oma lugusid mõtet raskelt kättesaadavaks teha, muidu neid ei loetagi ja sa kirjutad vaid sahtlisse.

Kas kirjanik suudab end Eestis ära elatada?

J. K.: Kahtlen selles. Kui keegi suudabki, siis on nendeks väike ringkond nii-öelda tippkirjanikke. Fantaasiakirjastuses on nendeks ilmselt Indrek Hargla, Leo Kunnas ja Siim Veskimees. Ilukirjanduse poolelt ehk Mihkel Raud, kes väidetavalt teenis oma raamatuga „Musta pori näkku” päris hästi, aga ka näiteks Sass Henno.

Millisena näed elu Eestis 50 aasta pärast: mis on jäänud samaks, mis on teisiti?

J. K.: Kipun arvama, et samaks ei jää suurt midagi. Me jääme kindlasti üleüldisele globaliseerumisele jalgu ja oleme siis vaid üks osake maailmast. Praegustest riikide liitudest selleks ajaks vaevalt midagi alles on. Pean silmas just Euroopa Liitu.

Samas usun, et Eesti säilitab omariikluse, kuid eestlased jäävad oma maal vähemusse. Praeguseid tendentse arvesse võttes on suur osa Maarjamaa elanikke pärit kolmanda maailma riikidest ja nad on siia tulnud või toodud odava tööjõuna. Me läheme sama tupikteed, nagu on läinud Lääne-Euroopa, kus on miljoneid türklasi, araablasi ja teisi võõraid, kes mitte ei kohandu, vaid toovad oma maailma kaasa. Nii arvama sunnib mind tõsiasi, et liiga palju noori eestlasi on siirdunud mujale maailma ja suur osa neist ilmselt siia ei naase.

Hiljuti nägin Londonis tehtud intervjuusid, kus Eestist pärit inimestelt küsiti, mida nad eelseisvate olümpiamängude ajal teevad. Paljud noored eestlannad olid Inglise firmades keskastme juhtideks. Kardan, et nemad on Eesti jaoks kadunud. Soome ehitajad ehk veel naasevad, aga kenad 20-30aastates näitsikud seovad oma elu maailmalinna Londoniga.

Kui tihti sa oma kodukohta külastad?

J. K.: Üritan igal aastal vähemalt korra kodukülas Kivioras ja isa sünnikohas Rammukal ära käia. Külaskäik on siis ühtaegu puhkus ja rituaal. Paraku jääb üha vähemaks neid inimesi, keda tunnen. Märgiksin ära Kornõljevite pere Kivioras: pereisaga räägime vene, pereemaga läti keeles ja pojaga Võru murdes.

Minu kodukoht jääb paraku Pedetsi jõe Venemaa-poolsele kaldale ja sinna pole võimalik pääseda: piiritsooni tõttu pole Eesti poolelt napilt sajakonna meetri kaugusel asuva Upmali taluni võimalik pääseda. Seal pole ka maja kohtagi enam alles. Samal põhjusel ei pääse me ka kalmistuni, kuhu on maetud vanaisa ja -ema. Seda surnuaeda polevat isegi ametlikult olemas.

Millised on sinu mälestused kodukohast?

J. K.: Lahkusime Misso kandist 1967. aastal, kui olin vaid kuueaastane. Tollal ja aastaid varemgi läksid sealt kümned inimesed ära peamiselt sõja järel tühjaks küüditatud Viljandimaale, kus olid jõukamad majandid ning seega parem elu. Poisikesepõlve mälestused on ikka eranditult kaunid. Meie pere viis last põdesid eranditult elukohavahetust, sest Võrumaaga sidus meid palju head, uues kohas aga oli raske kohaneda.

Kuidas näed sina väikevaldade tulevikku: kas neil on mingi võimalus ellujäämiseks?

J. K.: Kardan, et naabervaldadega ühinemine on paratamatu, kuigi elu on näidanud, et suurvaldades kulutused ei vähene. Pigem nihkuvad teenused tõmbekeskustesse, mis sunnib inimesi kolima. Ääremaadele ei taha ka ettevõtjad töökohti luua. Toompeal ja Stenbocki majas istujaid ei huvita mingi kauge Misso, neil on tegemist euro päästmise, kärbete ja poliitiliste skandaalidega.