Ühes viimatises pikas intervjuus ministeeriumi vahendusel ilmuvas positiivsusest õhkuvas üllitises, mida annab välja ministeeriumi ametnike poolt ametisse esinduslikule aujärjele sätitud sotsiaalministeeriumi eakate poliitika komisjon, kinnitas minister Hanno Pevkur: „Eesti arstiabi kvaliteet on tõepoolest väga hea … Ometi on meedia ja arstkonna enda mõtteavaldustes levitatud halvustavaid seisukohti, mis on pannud arste omavahelises vestluses küsima, et miks ma pean Eestis peksupoiss olema, kui ma mujal saan rahulikult tööd teha? See on kindlasti teema, millele tuleb tähelepanu pöörata.”

Intervjuu võtnud vanurite eneseabi- ja nõustamisasutuse seeniorajakirjaniku tekstivariandist pole võimalik teisiti aru saada, kui et minister peab tähelepanuväärseks teemaks seda, kuidas edaspidi välistada arstide töös (paratamatult) esinevate puuduste või eksituste laiemalt teatavaks saamist.
Seeasemel, et tohtrite ja kogu tervishoiusüsteemi fungeerimist ministeeriumi vastavate ametnike kaudu kontrolliva silmaga tõhusalt jälgida, on justkui päevakorda võetud puuduste ja nende põhjuste mahavaikimine.

Loodetavasti asjalood nii nuripidised siiski pole, sest küllap soovib ministergi, et arstide ja õdede tarviliku ning tunnustusväärse töö ümber süveneks positiivne aura ikka esmajoones nende väärt töö ja abivalmiduse (arstide niinimetatud Hippokratese vanne ülikoolist diplomi saamisel) põhjal, mitte nende viltulaskmiste, ilmsete vahel veel ette tulevate tegematajätmiste või kogunisti külmavõitu suhtumise mahavaikimise või lausa ringkaitselise eneseõigustamise teel.

Olin ise aasta tagasi Mustamäe haiglas eesnäärmeoperatsioonil ja võin puhta südamega, mitte ministri meeleheaks, kinnitada: mul pole mitte mingeid etteheiteid mind opereerinud legendaarse dr Ülo Zireli ning teiste asjalike uroloogide Taimi Lauri ja Peep Baumi töö kohta. Neid etteheiteid polegi võimalik tuua. Küllap ongi meie tipparstide ja teiste selle tunnustuse poole liikuvate meedikute tase vaieldamatult kõrge. Küsimus paistab hoopis selles olevat, kuidas ja kui pika ootamise järel nende noa või käte alla tõve või õnnetuse tekkides üldse jõuame? Ka oma perearstile dr Maive Loole pole mul etteheiteid ja neid kindlasti ei tekigi.

Kuid tohtrite töös ja suhtumises hoolealustesse on minu arvates pikemat aega olnud ka põhimõttelisi küsitavusi.

Näiteks pidi üks mu auväärne kolleeg kümmekond päeva tagasi lausa välgukiirusel tõttama teise linna, kus tema tütrel, 1,5aastase lapse emal palavik juba mitmendat päeva 39 ja 40 kraadi vahelt allapoole ei langenud. Kui perearstile häda kurdeti, saadi käsk: tulgu naine siis kohe vastuvõtule. Palgati kuskilt auto, kuidagiviisi sõideti kohale ja varsti selgus: kergest gripihoost on tekkinud ränk tüsistus – kopsupõletik …

Mainitud juhtum pole kahjuks ainus olukord, mil perearstid võiksid oma patsientidesse mõnevõrra teisiti suhtuda. Aga enamasti pole jahedas suhtumises asi mitte perearstides, vaid hoopis paljus muus. Põhjused peituvad tihti sügavamal: riikliku süsteemi mõjutamatus jäikuses, paindumatuses ja – et mitte öelda pahatahtlikult – ka venivas toimetamises. Nõukogude ajal öeldi millegi põhjusetult venima jäänud kiire asja kohta nii: artell „Aega küll!”.

Seejuures ei saa kuidagi mööda läinudsügisesest kollatõvepuhangust, mis äkitsi Viljandis levima hakkas. Enne läks lausa kuid (!), kui väikestki osa riskigruppidest – kooliõpetajaid – nende kaitseks vaktsineerima hakati. Küll polnud vaktsiini mitte kuskilt võtta, küll polnud raha selle eest tasumiseks, küll oli põhjus vaktsineerijate puudumises …

Aga siis sai teatavaks, et Rapla haiglas on pärast rasket põdemist ära läinud üks meie tippkirjanikke ja tõlkijaid. Minus tekitas see kohe  kahtlustavat huvi, sest olen ise Raplas koolis käinud ja tunnen Ly Ehinit (Seppelit) juba lapsest saadik. Andreski oli tuttav. Pärisin maakonnalehe toimetajalt, mis siis Nädalise väärisautoriga õieti juhtus. Tõnis Tõnisson ohkas: jutud sellest, et kollatõbi olevat justkui iseenesest läbipõetav ja peaaegu et ravi mitte vajav haigus, ei vasta absoluutselt tõele. Seitse aastakümmet ilmas elanud ja täiesti reibas vembualdis kirjanikuhärra oli millalgi nooruses põdenud hepatiiti, nüüd saanud ta oma Viljandist vanaisale-vanaemale silmarõõmuks hoida toodud tütrepojalt hepatiidi nüüdisvormi ning kahjustatud maks ei pidanud enam vastu.

Küsin minister Hanno Pevkurilt: kas toda kollatõvepuhangut poleks olnud võimalik märksa operatiivsemalt mingigi kontrolli alla saada? Mida söandab enese ametileiguse kohta õigustuseks öelda tervishoiuala asekantsler, endine perearst Ivi Normet?