ELU MUINASONNIKESES • Kaks suve kestnud eksperiment tõi sellel talvel Rõuge muinasmajja viis Tartu ülikooli arheoloogiatudengit, kes proovisid omal käel järele muinasmaja elu. Need tudengid olid: Kristiina Paavel, Robert Rootslane, Maarja Lainevoog, Kristin Otti ja Anti Lillak.

Möödunud esmaspäeva lõunast kuni läinud pühapäeva lõunani elati nagu muiste. Ainult ilm oli katseks liiga külm, ulatudes miinus 30 kraadini. Eksperimendi korraldaja ja selle heaks isegi oma diplomitöö edasi lükanud Viire Pajuste ütles, et talle oleks piisanud, kui noored oleks majas elanud vaid paar-kolm päeva. „Ma oleksin ka siis kõik vajalikud andmed kätte saanud ja diplomitöö oleks ikka sündinud,” rääkis Pajuste, „aga noored olid lõpuni vaprad. Eks see muinasmajas elamine tähendanud neile võetud ülesande täitmist. Ma olen neile nii tänulik ja loomulikult uhke nende üle.”

VIDEO 2:  Rõuge vana aja majja kolisid viis vaprat noort

Viire Pajuste sõnul püüti kõiges järgida 1000 aasta tagust ja veel vanematki elu-olu. Näiteks tehti ka tuld tuleraua abil ja vett toiduvalmistamiseks sulatati lumest. Päeval köeti maja nii, et uks oli lahti ja toss tuli välja. Suitsu oli palju ja see ulatus madalale, mistõttu pidi käima lausa kummargil. Muidu hoidis maja sooja küll, vähemalt tundus nii, vaadates hommikul meetrikõrgusel järil pikutavat seltskonda. Ise nad ütlesid, et puudu polnud söögist ega joogist ja külm ka liiga ei teinud, sest kogu aeg oli tegevust.

Laupäeval püüti Rõuge Suurjärvest kalakesi. Muinasmaja rahvas oli kella 11.30 ajal veel kenasti asemel ja võttis hoogu kalakesevõistlusele minekuks. Ega neil olnudki plaanis võistelda, vaid lihtsalt vaadata. Kui Viire Pajuste neid otsima läks, olid muinasmajalised teist teed pidi Suurjärve äärde jõudnud. Eks nad tekitasid sealgi parajat elevust. Kui „Rõuge Purakas” lõppes, viisid asjaosalised ka muinasmajalistele hauge. Laupäeva õhtul oligi muinasmaja rahval üks kena õhtusöök kalaga. Üks neist kaladest ootab veel söömist ja seisab kusagil ülikooli külmkapis.

Pühapäeva hommikul hakati asju kokku panema ja ärasõiduks ettevalmistusi tegema. See läks ruttu ja päeva teisel poolel oldi juba kodus valgete linade vahel.

Viire Pajuste kaotas küll hääle ja sai kähisedes rääkida. See ei võtnud maha tema indu. Aga muinaselanikel polnud eilseni häda midagi ja loodetavasti häda ei tulegi, mis sest et selle nädala jooksul oli elu karm ja jääb kauaks meelde.

Mis muinasmajast edasi saab, pole täpselt teada. Et seal näitusi ja võib-olla isegi väikemüüke saab korraldada, on selge. Kas muinasmaja aga oma otsest ülesannet täidab ja kas ta ka juurdeehitusi saab, ei tea. Tegu on looduskaitse tsooniga ja selles mõttes pole maja asukoht kõige parem. Nagu öeldakse: aeg annab arutust.