KÜSIMUS–VASTUS • Kuna läinud nädala kuumim poliitiline teema oli ilma igasuguse kahtluseta Keskerakonna teisitimõtlejate Kalle Laaneti ja Rainer Vakra karistamine – Laanetil väljaviskamise ja Vakral mentori määramisega, siis uurisime ka meie riigikogulastelt, milline on nende suhtumine erakondlikku demokraatiasse. Täpsemalt küsisime neilt nii: Seekordne teema on erakonnast väljaheitmine. Äsja heideti Keskerakonnast liigse suupruukimise pärast välja Riigikogu liige Kalle Laanet ning Rainer Vakra sai noomituse. Kuidas suhtute Vakrale ja Laanetile määratud karistusse? Kuidas peaks teie arvates erakonnasiseste kriitikute ja teisitimõtlejatega üldse käituma?

Valdo Randpere (Reformierakond): Minu arvates on täiskasvanud inimeste mõtlemise pärast karistamine absurdne. Sõnavabadus on meie demokraatia üks aluseid ja peaks laienema ka Keskerakonnale. Eriti absurdseks teeb kogu loo see, et ei karistatud Savisaart Venemaalt raha lunimise eest, vaid karistada sai hoopis Kalle Laanet, kes selle teo hukka mõistis! Toobal–Tuiksoo–Laasi–Onksion said pisut riielda selle eest, et nad oma tegude tõendeid ära polnud hävitanud ning juba järgmisel hetkel osalesid Tuiksoo ja Toobal juhatuse liikmetena Laaneti väljaheitmises!

Vakrale noomituse andmine meenutab eelkõige Nõukogude okupatsiooni aegset poliitkultuuri, kus partei omas tõe- ja moraalimonopoli. Erakonna teisitimõtlejatega pole vaja kuidagi käituda. Reformierakonnas on näiteks Igor Gräzin väga tihti teistsugusel arvamusel kui enamus teisi. Ja mis siis? Niikaua kui erakonna sees toimuvad kõik protsessid demokraatiat austades, pole mingit vajadust sundida inimesi alluma mingile niinimetatud parteiliinile. Vastupidi – arvamuste paljusus rikastab. Kui kõik mõtlevad ühtemoodi, on risk suur, et kõik mõtlevad valesti. Probleem saab ikkagi alguse ainuisikulisest diktaatorlikust juhist, kes teisi arvamusi enda omade kõrval taluda ei suuda. Kokkuvõttes – Keskerakonna probleem antud juhul pole Laaneti, Vakra jne probleem, vaid Savisaare probleem. Kuna Eesti poliitikas teist sellist, kui on Savisaar, pole, ei näe ma ka teistes erakondades sarnast probleemi esile kerkimas.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Arvan, et Laaneti ja Vakra karistamine ei anna soovitud tulemust, sest mõlemad mehed jäävad Riigikogu liikmeks edasi ja Riigikogu liikme sõnavabadust ei ole võimalik piirata. Täiesti mõistmatu on Riigikogu liikmele mentori määramine, sest Riigikogu liige peab oma otsustes vaba olema.

Nende inimestega, kes on erakonnas kriitikud ja teisitimõtlejad, tuleb rääkida ja vaielda seni, kuni leitakse sobiv lahendus. Rumalus on nendest mitte välja teha ja mitte otsida koos nendega lahendust. Arvan, et kui aegsasti neid märgata ja neid nurka mitte suruda, on võimalik erakonna sees kompromisslahendus leida. Enamusel tuleb aeg-ajalt leppida vähemuste ettepanekutega.

Urmas Klaas (Reformierakond): Põhimõtteliselt ma taunin sellist ebademokraatlikku olukorda, kus inimestel ei lubata oma arvamust avaldada. See ei ole demokraatlik ja räägib sellest, kui nõrk on Keskerakond, et ei suudeta taluda erinevaid seisukohti.

Arvamuste paljusus on alati elujõulise koosluse tunnus. Tark juht oskab ühendada erinevate arvamustega inimesed üheks jõuks. Nõrk juht kardab enda arvamusest teistsugusel arvamusel olijaid.

Rein Randver (SDE): Vabas ja demokraatlikus riigis on igaühel õigus levitada oma arvamusi, seisukohti ja mõtteid. Kahtlemata laieneb see põhimõte ka erakondadele ja nende liikmetele. Eesti erakonnad peaksid olema avatud seisukohtade paljususele, mis enamasti aitab lahenduste leidmisele kaasa. Kui tekivad lahkhelid, siis tuleb kõik osapooled kaasata ja asjad selgeks rääkida.

Kas otsus oli ootuspärane? Mina arvasin, et väljaheitmise otsus tuleb. Mind üllatas see, kuidas juhatuses hääletasid fraktsiooni liikmed. Midagi on tõsiselt lahti, kui fraktsiooni esimees hääletas Kalle Laaneti parteisse jäämise poolt, aga juhatuse enamus otsustas ta erakonnast välja heita.

Meelis Mälberg (Reformierakond): On täiesti loomulik, et kõik inimesed ei mõtle ega arva ühtemoodi. Massist erinemine ei saa olla kuidagi taunimist väärt. Vastupidi, olen veendumusel, et arvamuste paljusus rikastab ühiskonda. Ma ei ole Keskerakonna siseeluga kursis, aga meil (Reformierakonnas) diskuteeritakse ja vaieldakse teinekord vägagi kirglikult ning tuliselt. Eriarvamuse pärast pole kedagi „nurka pandud”.

Laaneti ja Vakra ümber toimuv on Savisaare järjekordne katse juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale palju tõsisematelt probleemidelt Keskerakonna ridades. Ja tundub, et see on tal päris edukalt ka õnnestunud, sest tõsistest asjadest, näiteks Keskerakonna juhtpoliitikute suhtes algatatud kriminaalmenetlus, ei räägita peaaegu üldse. Toobali poole viibutas erakonna aukohus ja juhatus vaid natuke näppu ning see ei ületanud isegi uudisekünnist. Piltlikult öeldes lõi Savisaar mitu kärbest ühe hoobiga – jõujooned on paika pandud, „eksijaid õiglaselt” karistatud ja avalikkuse tähelepanu tegelikelt probleemidelt eemale juhitud.

Heimar Lenk (Keskerakond): Rainer Vakra ja Kalle Laaneti karistusi võtan kui juhatuse ning aukohtu õiglast otsust. Kui kaks partei liiget päevast päeva meedias korrutavad, et nende erakonda juhitakse valesti, kuulutatakse ette Keskerakonna lagunemist ja ennustatakse sadade liikmete lahkumist, mis siis muud üle jääb, kui nende juttude levitajad korrale kutsuda? Pole olnud mingit massilist lahkumist erakonnast. Laaneti juhitud Saaremaa osakonnast läks küll nädalapäevad tagasi paarkümmend inimest välja, kuid ülejäänud 370 liiget seda ei teinud. Võrumaal pole ma kuulnud ühegi keskerakondlase lahkumisest.

Kui nõutakse otse, nagu Vakra ja Laanet seda tegid, et erakonna esimees Edgar Savisaar astugu tagasi ja Tallinnas Keskerakond võimult tõugata, ei jää muud üle, kui meestega juhatuses tõsiselt rääkida. Süstemaatilise partei maine rikkumisega nõus olla ei saa. Kui erakond või esimees ei meeldi, meeskonna tööd teha ei taheta, võib ju ise välja astuda. Töötan Riigikogus mõlema mehega ühes fraktsioonis, kuid ei tule meelde juhust, et nad avalikult kaaslaste ees probleemidega välja oleks tulnud. Ikka läbi ajakirjanduse pestakse musta pesu. Nüüd on aukohtu esimees Kalle Klandorf avalikult teada andnud, et Laanet tegutses süstemaatiliselt Keskerakonna lõhestamise nimel ja kutsus ka Klandorfi kampa Edgarit kukutama. Nagu lehest lugeda sai, oli kaitsepolitsei kaastöölisena kutsutud Keskerakonda läbi niinimetatud ilutulestikuskandaali lõhkuma ka Võru ärimees Jüri Luik. Seega võime Keskerakonna-vastast kampaaniat lugeda ka mõnede struktuuride tellimustööks.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Erakond tähendab liikmete omavahelist solidaarsust ja distsipliini, ka austust ja kompromisside kunsti. Keskerakonna juhatus ja aukohus on teinud oma otsused. Need otsused on loomulikult asjaosaliste tegude ja erakonnaliikmete pika arutelu tulemus.

Teema on antud juhul ju laiem kui niinimetatud teisitimõtlemine. Alati on oluline arutelu erimeelsete arvajate vahel, aga see tähendab ka erakonnale kompromisstulemuse saavutamist. Poliitikas on alati ka väga palju kõrvalmõjusid väljaspool erakonda ja tavaliselt on need juudalikud või konkreetset erakonda etteruttavalt halvustavad. Erakonnas olemine ei ole kellelegi kohustuslik, võib alati ka ise enda jaoks langetada sobivaid otsuseid – sõltuvalt südametunnistusest.

Inara Luigas (Keskerakond): Viibisin ka ise juhatuse istungil ja kuni viimase sekundini uskusin, et erakonnast väljaheitmise otsust ei tule. Ootasin juhatuse liikmetelt mõistmist ja arukust. Riigikogu fraktsioonis arutati olukorda korduvalt ja leiti konsensuslikult, et fraktsioon peab jätkama ühtsena. Lootsin, et head kolleegid fraktsioonist teevad juhatuses oma otsuse sellise meelsusega ja Laanet jääb erakonda. Juhatuse liikmetel peab olema oskus näha erakonnas edaspidi toimuvat ka pärast otsuse jõustumist. Kahjuks otsustati teisiti. Laanet välja, Vakrale noomitus ja mentor ning Toobalile märkus. Rohkem ei tahagi kommenteerida. Kõik tundub liiga jabur.

Kõigepealt tuleb tekitada erakonnas olukord, kus võib vabalt debateerida. Tuleb arendada oskust kuulata kriitikat ja teha sellest järeldusi. Paljutki saab muuta ja muuta paremaks.

Ülo Tulik (IRL): Eks iga erakond teeb ise oma otsused. Rainer Vakra ja Kalle Laanetiga käin koos korvpalli mängimas ning minu arvates on nad inimestena väga toredad ja igati toimekad mehed. Minu tuttavad, kes on koos Raineriga Nõmme linnaosas töötanud, on andnud tema kohta ainult kiitvaid hinnanguid.

Igas erakonnas peavad toimuma avatud debatid, mille läbi aated saavad veelkord selge kinnituse. Erinevaid osapooli tuleb kuulata ja leida ühine kesktee. See on minu arvates edasiviiv jõud. Kalle Laaneti kohta täitus minu ennustus, et saarlased ise annavad õiglase hinnangu.

11 piirkonna juhatuse liikmest astusid kümme tagasi, millega näitasid selgelt aukohtu ekslikku käsitlust. Asjaga kursis olles paneb mind imestama, kuidas universaalsed poliitikud (pean silmas neid, kes vahetavad tihti parteid) Võrust avaldasid küll kiiresti toetust Toobalile, kui ta võõraid kirju kasutas, aga tummaks jäädi siis, kui kerkis üles Vakra ja Laaneti küsimus. Mina ei oska siit teist järeldust teha, kui vaid seda, et on olemas poliitikuid, keda on lihtne ära osta töökohaga pealinnas, kusjuures ka tööl osalemine ei ole kõige määravam. Sellega ei tohiks küll ükski partei leppida.

Kalvi Kõva (SDE): Karistuste kohasuse ja sobivuse üle saavad kõige parema hinnangu anda Keskerakonna liikmed ja valijad. Aga oleks väga kahetsusväärne, kui Keskerakonna käitumine hakkaks sarnanema sektantide grupile, kus programmiliste ideede elluviimisest olulisemaks on vankumatu ustavus liidrile.

Sisemised kriitikud hoiavad erakonna poliitika värske ja sunnivad otsima lahendusi kitsaskohtadele, millele muidu osutaksid tähelepanu konkurendid teistest parteidest. Inimeste võime suhtuda nende aadressil tehtud kriitikasse kainelt, analüüsivalt ja ilma ülemääraste emotsioonideta on erinev. Tugevad liidrid ei karda teistsuguseid arvamusi, sest vaid vaidlustes ja eri argumentide kaalumises sünnivad parimad lahendused.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.