Kagukeskuse kauaräägitud laienemine on uue omaniku käe all lõpuks teoks saamas, lähiajal jõutakse lõpule projekteerimistöödega. Ehitustööde algus sõltub aga läbirääkimistest üürnikega, kelle jaoks on laual kaks varianti: kolida sisse juba suureks osturalliks jõulude ajal või tegutseda rahulikumas tempos ja alustada järgmise aasta kevadsuvisel ostuhooajal.

Vahepealsel ajal, näiteks aasta alguses, on kaubandus madalseisus, stardipauk plaanitakse aga teha kõlav ja paljud külalised tulevad uudishimust kohale just avamise ajal, mis eeldatavasti võiks olla ka kõrghooajal.

Uued kauplejad tulevad kolmest võimalikust suunast: olemasolevate poodide laiendused, teistest keskustest ületulijad ning esimest korda Võrru tulevad uued poed ja kaubamärgid. Just viimaste osas on linnaelanike huvi loomulikult kõige suurem.

Kagukeskuse omanik on aga just selles osas informatsiooni andmisel kõige kidakeelsem, sest ühe nime väljaütlemine võib välistada läbirääkimised mõne teise huvilisega. See tekitaks tema sõnul üleliigseid intriige ja küsimusi. Omanik tahab esimeses järjekorras saada kokkulepped suuremate kauplejatega, seejärel järgnevad läbirääkimised väiksematega.

Näiteks võib tuua keskuses asuva Itek Elektroonika. Praegu on teada, et kauplemispinna vastu juurdeehitisega Kagukeskuses on huvi tundnud ka teine elektroonikapood. Kui Itek Elektroonika otsustab aga ise laieneda ja endale lisapinda võtta, pole teisele huvilisele enam ruumi.

Juurdeehitise valmimine sõltub ka ilmast, viimased talved on olnud soojad ja ehitamiseks igati sobivad. Kui kraadiklaas näitab aga aasta lõpus ja uue aasta alguses stabiilselt 25 külmakraadi, on kaeve- ja ehitustööd raskendatud. Korralikult kalkuleeritud ja läbimõeldud tegevuse korral kerkib juurdeehitis kuue kuuga.

Küsimusi on palju. Kes tulevad? Millal alustatakse? Kas keskusesse on peale Grossi või tema asemele tulemas ka mõni suur toidupood? Uus omanik ütleb igal juhul kindlameelselt, et laienemisprojekti osas taganemisteed enam ei ole. Loodetavasti on tal õigus ja kõik muud Kagukeskuse ümber tiirelnud projektid nagu Navitrolla võlupark, spaa, tervisekeskus jm jäävad rahulikult minevikumeenutusteks.

Eesti vajab haldusreformi nii keskvõimu kui ka kohalikul tasandil, kuid praegu sunnitakse riigikogu nõustuma omavalitsuste mehaanilise liitmisega, millel puudub sisu. Kui valitsus sisulisi ettepanekuid ei arvesta, korraldab opositsioon protestiks ööistungid.

Haldusreformi puudutavate arutelude üks põhiküsimusi on: millised saavad olema liitumise mõjud ja mil moel paraneb sellest elanike elukvaliteet? Liitunud omavalitsustele pakutakse hüvitist, kuid rahasüst saab mõne aja pärast otsa. Väga tähtis on teada, mis juhtub omavalitsustes pärast seda.

Kui omavalitsuste tulubaas ühinemiste järel ei tõuse, koonduvad omavalitsuste pakutavad teenused üha enam keskustesse. Nende kvaliteet võib paraneda, kuid nende kättesaadavus mitte. Inimestele on aus öelda: selleks, et neid teenuseid tarbida, peavad nad ise rohkem kulusid kandma. Pean siin silmas laste lasteaia- ja koolitee pikenemist, arstiabi koondumist linnadesse jne.

Riigivalitsus ja omavalitsused peavad olema suutelised pakkuma kogu Eestis head elukeskkonda ning häid kättesaadavaid teenuseid võimalikult lähedal inimese elukohale. Reformi on kindlasti vaja, kuid reformi toetamiseks peaks konkreetsemalt ära jaotama riigi ja omavalitsuste ülesanded ning nende ülesannete täitmiseks peab riik tagama piisava rahalise katte.

Praegu peetakse reformi vajalikuks, kuid unustatakse, miks me oleme sellisesse seisu jõudnud. Reformi on vaja, kuid vaja on eelkõige sellepärast, et sellises olukorras oleme olematu regionaalpoliitika ja ükskõiksuse tõttu, mis on puudutanud maapiirkondi ja nende toimetulekut väga pikka aega. Poliitika, mille kohaselt oma eluga hakkamasaamine on vaid inimese enda mure, ei ole jätkusuutlik.

Ükskõikse poliitika tulemusel on hääbunud elutegevus ääremaadel ja üha enam näib, et praegu välja pakutud haldusreformi versiooni tagajärjel koondub elutegevus keskustesse senisest veel kiiremini.

Kõige suurem puudus on, et omavalitsuste liitumised ei arvesta praegu kohalike elanike huvidega. Ühinemised käivad enamasti erakondade ja omavalitsusjuhtide sõpruskondade pinnal. Rohkem on vaja kuulata külaseltse ja kohalikke inimesi, arvestades inimeste igapäevast liikumist, traditsioone ja muid kohalikele elanikele olulisi asjaolusid. Ühesõnaga: pilt ei peaks olema nii mustvalge, nagu see praegu on.

Täiesti põhjendamatu on omavalitsuste sundliitmine, mis juhtub järgmisest aastast pärast seda, kui vabatahtlik liitumine lõpeb. Ma usun, et omavalitsustele tuleks anda enam aega, et sedalaadi otsuseid teha. Mitte teha kusagilt kõrgemalt poolt otsus, mis kohalikest inimestest sisuliselt üle rullib. Keskfraktsioon on riigikogus teinud mitmeid sisulisi muudatusettepanekuid, kuid põhiseaduskomisjon neist põhilisemaid kahjuks ei arvestanud. Olulisi vastuseid loodame saada ka peaministrilt Taavi Rõivaselt, kelle oleme kutsunud fraktsiooni haldusreformiga seonduvat selgitama. Praegune olukord viitab selgelt sellele, et kui riigikogu peab haldusreformi ostma kui põrsast kotis, siis sellega ilmselgelt kaasa ei minda. Tulemas on ööistung, mis sunnib koalitsiooni reformi sisule rohkem mõtlema.