Tagaküla kartulikasvataja Ants Muld nimetab oma edu aluseks spetsialiseerumist, ainult nii saab ettevõtja olla kasumis. Kui tegeleda kartulikasvatamisega muude asjade, näiteks teravilja kõrvalt, ei saa tootjal olla vajalikku tehnoloogiat ja teadmisi, ta ei pääse turule ja on nii-öelda hetkeline pakkuja.

Kartulikasvatamine äri tegemise eesmärgil ei tasu viie kuni kümne hektari peal ennast kindlasti ära. Sellisel juhul ei ole toodangul kvaliteeti ega kvantiteeti. Kui tehnikat pole, saak on kesine ja kartul ussitab, siis sellega turule ei pääse, kartulikasvatamine on põllumehele sellisel juhul vaid peavalu.

Kui kitsaks või laiaks ajada oma tootmine? Ants Muld on proovinud ka teiste köögiviljadega, mõnel hektaril sibula ja porgandiga. Praeguseks on mees sellest loobunud. Iga köögivili nõuab erinevat tehnoloogiat, samuti on erinevad säilitustingimused ja koristustehnika. Kui tegeleda kümne asjaga korraga, siis lohisevad kõik kusagilt.

Pesemata lahtise kartuli hind on Tallinna hulgiladudes praegu 12-15 senti. Kartulikasvatajad püüavad luua oma toodetele lisaväärtust, mitte olla lihtsalt odava lahtise võrgukartuli pakkujad. Ants Mullal on Tartu lähedal Reolas tütarettevõte, mis tegeleb kartulite koorimise, pesemise ja pakkimisega. Tema tooteid võib leida nii Võrust võrgukartulina kui ka Tallinnast koorituna.

Ühele kaubale keskendunud tootja jaoks on tähtis olla oma klientide jaoks aastaringne pakkuja. Kujunevad välja kliendid, kes sinu peale loodavad. Tähtis on nii stabiilne kvaliteet kui ka tarnekindlus. Et aprillis ei tekiks olukorda, kus kliendile ei ole toodet pakkuda.

Kartulikasvatus nagu teisedki tootmisalad sõltub efektiivsusest. Kartuli hind on praegu sisuliselt sama, mis see oli 20 aastat tagasi. Palgakulu on aga suurenenud.

Kartuli omahind on võimalik kümne sendi peale saada vaid siis, kui saak on ligikaudu 40 tonni hektari kohta. Enamikul saagikus aga nii suur ei ole. Igal aastal on peale väiketootjate ka mõni 50 hektaril kartulit kasvatanud põllumees oma tegevuse lõpetanud, ta on teinud mõne valearvestuse.

Eilsest on tavalisest tihedamad tööpäevad viies Võrumaa kohvikus või restoranis. Pühapäevani saab 15 euro eest mekkida head ja paremat Võrus, Haanjas või Rõuges. Aprilli lõpus osales esimesel Võrumaa kohvikute ja restoranide nädalal neli toidukohta, nüüd on liitunud ka Suure Muna kohvik.

Kas ometi on leitud selline turismiprojekt, mis kohalikku uma ja hääd kõige paremini tutvustab – toidu kaudu?

Üritusele on õla alla pannud Võrumaa arenguagentuur ja Võrumaa Turismiliit, projekti rahastatakse Leaderi programmi projekti „Uma Mekk Võrumaa külalisele” raames. Kõigi osalejate nädalamenüü on Uma Meki kaubamärgi saanud ning osalevad toidukohad on eelistanud kohalikku toorainet ja toidutraditsioone. Eilse seisuga on teada, et huvi Võrumaa maitsete vastu on väga suur ja mõneks õhtuks on juba lootusetu lauda saada.

Tallinna restoranides käinud teavad, kui palju seal 15 euro eest saab. Kohalikku ja ehedat kindlasti mitte. Toidunädala roogadel on asja põnevamaks tegemiseks juures ka võrukeelsed nimed, iseasi, kas see peale elevuse toidule midagi juurde annab. Kui on õnnestunud turist siia sööma meelitada, minnakse ehk ka Ööbikuorgu uut linnupesatorni uudistama ja ka ööbitakse Võrumaal.

Eelmise nädala turismipäeval nimetas OÜ Võrumaa Maitsed eestvedaja Kadri Karu neid päris Võrumaa toite: kanepijahu ja -seemned, tatar, läätsed, sõir, kohupiim, suitsusaunaliha, kõrned, kiisla, kaalikas, ahjutoidud ja seened. Tatrajahust pliine pakutakse ka sel nädalal ühes projektis osalevas kohvikus, pannkooke kohupiima ja kõrvitsaga saab samuti maitsta, suitsusaunaliha on pandud hernepüreesupi sisse ja kanepijahuga kooki on ka küpsetatud. Võib-olla oleks hea mõte söömatulijatele ka väikeseid retseptivihjeid pakkuda? Sest kindlasti ostaks saartelt või teisest Eesti otsast tulnu meie suitsusaunaliha ja kohupiima siit kaasagi ning proovib Võrumaa maitseid kodus järele teha.

Armastus käib kõhu kaudu. Võrumaa toidukohad saavad sel nädalal palju austajaid juurde, kes loodetavasti ei pea paljuks ka edaspidi gurmeereisi ette võtta.