ARVAMUS

Puidurafineerimistehase eestvedajad on juba pidanud sisukaid ning faktipõhiseid arutelusid tehase Eestisse rajamise võimalikkuse üle.

Eestisse planeeritava kaasaegse puidurafineerimistehase eestvedajad saatsid avaliku kirja inimestele, kellele teeb muret tehase mõju metsadele ja Emajõele.

Eestvedajatel on nende sõnul sarnaselt teiste Eesti inimestega lähtekoht, et mets on meie rahvuslik rikkus ja selle potentsiaali tuleb senisest nutikamalt kasutada ning et Eesti metsad peavad olema järeltulevate inimpõlvede jaoks säästvalt majandatud.

Tehase saab Eestisse rajada vaid pärast põhjalikku ning läbipaistvat planeeringu- ja keskkonnaloa taotlemise protsessi ning ainult juhul, kui tehase keskkonnamõjud on aktsepteeritavad.

Pikalt Eesti metsanduses tegutsenud ettevõtjatena on valus vaadata, kuidas Eesti olulisimat rikkust – metsa – odavalt ja väärindamata välja veetakse, selle asemel, et puidust ise midagi väärtuslikku luua. Eesti ühiskonnast ja majandusest hoolivate ettevõtjatena näeme, et tehase rajamine on kestlik, tulevikku vaatav, majanduslikult mõistlik ja väärtust loov kõigile eestimaalastele.

Tehase idee algatanud investorite grupp on väga huvitatud Eesti metsade kestlikust majandamisest. Metsanduse arengukava teemalistest mõttevahetustest on jäänud kõlama, et töösturid tahavad metsad lagedaks raiuda. See ei vasta tõele. Rõhutame, et planeeritava tehase toormevajadus ei suurenda raiemahtu ega survesta olemasolevaid mahte.

„Ettevõtmise investeeringu tasuvusaeg on väga pikk ja me soovime, et meie metsad oleksid elujõulised ning nende kolm rolli – kultuuriline, keskkondlik ja majanduslik – võrdselt arvestatud väga pikas ajaperspektiivis,” rõhutavad idee autorid.

Eestvedajad rõhutavad, et Eestisse saab Euroopa unikaalseimat ja moodsaimat puidurafineerimistehast õnnestunult rajada vaid siis, kui tehase ehitus, tehnoloogia ja käitamine vastavad nüüdisaegsetele keskonnanõuetele, parimale võimalikule tehnikale ning Eesti ühiskonna vajadustele.

Jääb arusaamatuks, miks soovitakse, et Eesti oleks odava rohelise kulla raielank?

Eesti maksumaksjale läheb suhkur aina kibedamaks. Algas kõik euroliitu astumise järgse 43,3 miljoni euro suuruse suhkrutrahviga. Eesti Vabariik läks Euroopa Komisjoni vastu kohtusse, kaotas ja sai kraesse veel mõlema poole kohtukulud. Niinimetatud üleliigset suhkruvaru oli Euroopa Liiduga liitumise ajal 91 464 tonni. Varude kogumine tõi Eestile kopsaka suhkru-trahvi, mille riik tasus 2009. aasta lõpuks ja lubas selle omakorda sisse nõuda suhkrut varunud ettevõtetelt.

1999-2002 oli Kersti Kaljulaid peaminister Mart Laari majandusnõunik. Delfit sirvides selgub, et Eesti on suhkru üleliigsete laovarude eest tasunud kokku 34,264 miljonit eurot ehk 75 protsenti määratud kogusummast. 25 protsenti määratust oli Eestil lubatud jätta endale kulude katteks. Kuigi tegelikkuses kahtlustati tädi Maalit, kel rumal komme oma aia saadustest moose keeta. Ärimeestele see suhkrutrahv hüvitati, nii maksiski selle trahvi vaene tädi Maali. Kaupmehed aga oskasid mitu kuud suhkruhindu laes hoida. 2004-2016 oli meie praegune president Euroopa Kontrollikoja liige. Huvitav, kas tal midagi sees ei võpata, kui ta tädi Maalile nüüd magusaaktsiisi seaduse jõustab?

Diabeet on Eestis tõepoolest võidukäiku teinud, kuid suhkruaktsiisi ristiisa pole esitanud üldsusele ühtegi tohtrite põhjendust. Sellestsamast Delfist on lugeda, et Tartu ülikooli professor, tuntud meditsiinibiokeemik Zilmer on asja juba kaua uurinud ja pole suhkru liigtarbimise ja diabeedi vahel otsest seost leidnud. Magusalembusega silmapaistvate riikide esikolmik pole suhkruhaiguse esinemise sageduse poolest isegi 150 esimese seas. Jääb mulje, et asi pole rahva tervises, vaid uute maksude kehtestamises riigieelarve täitmiseks.

Kui meie lugupeetud rahandusministrit vaadata, on oodata teisigi toiduainete aktsiise, kuigi normaalsetes riikides püütakse just toidu ostukorvi käibemaksu vähendamise poole. Puudutab see ju kõiki, ka kõige vaesemaid.

Ei tea, mida tunneb edukas kogu Eesti rahva ema Kersti, aga tädi Maalil on kibe, oi kui kibe.