Täna 40 aastat tagasi täitus Punamütsikese maja laste kilgetega. Aga pealkirja kirjutades välgatas mõttes, et Punamütsike ei saa kunagi nii vana olla ja ei olegi. Teadlased väidavad aga, et traditsiooniline Punamütsike on pärit Euroopast, kuid levinud alternatiivse versioonina ka kui jutt hundist ja kitsetallest ja võib eristada ka Aafrika ja Aasia versioone. Eile keskpäeval olid kõik Punamütsikese rüpes olevad pesamunad, liblikad, mõmmikud, sinililled, kullerkupud päikesekiired, sipelgad, jänku-jussid, lepatriinud, vikerkaared ja okaskerakesed õues ja tegid oma lasteaiale kalli-kalli-kalli-kalli … See kõlas mitmesajakordselt. Ilus oli! Küllap oli hiljem õpetajatel laste lõunauinakule saamisega vaja vaeva näha.

Punamütsikese lasteaed valmis 1975. aasta lõpus. See oli aeg, mil Võrus ehitati niinimetatud Vilja mikrorajooni, mida rahvasuus kutsuti Kapsamäeks, hiljem peenemalt Nöörimaa asumiks. Oli hoogne ehitamise aeg ja Kapsamäel võis kogu aeg näha tornkraanasid, mis praegusaja linnapildist on kadunud. Neid näeb isegi Tallinnas üksikuid.

Kiitust vääriv oli, et tol ajal suudeti näha terviklahendusi, mille poole püritakse vahelduva eduga praegugi. Kerkivate majade vahele leiti ruum suurele 280 kohaga basseinivõimalusega lasteaiale. Bassein on praegu eriline boonus, millega Punamütsike võlub. Hinnas on ka Kapsamäe korterid. Kapsamäele ehitati isegi kahekorruselised garaažid. Väga mahukas ja vaevarikas oli torustike ehitamine. Algusaastail ei olnud sealkandis toidupoodi ja läbi tuli ajada ühe Vilja tänava kortermaja keldris asuva väikese Dünastia poega, kuid siis avati Vilja pood, hiljem Selver, Kagukeskus, Maxima. Sel ajal olid linnaehitajateks mehhaniseeritud ehituskolonn (MEK) ja legendaarne Raivo Tõra ning arhitekt E. Mürk.

Punamütsikese pere on meisterlikult läbi mõelnud ja kokku seadnud südantsoojendava juubelinädala kava, mis sai tegelikult alguse juba 11. jaanuaril näituse „Fantaasiamüts” avamisega lasteraamatukogus. Nädalale paneb punkti reede pärastlõunane kontsertetendus.

Võrulased pärivad ja oletavad, miks ikkagi jättis linnavolikogu kasutamata ostueesõiguse, et omandada Jüri tänaval asuv maavalitsuse hoone, mis hõlmab väga atraktiivse ala Katariina ja Koidula tänava vahel.

Kui Võru ja Võrumaa hakkaks rohkem turiste ligi tõmbama, võiks selles majas olla Mägi-Eesti esindushotell!

Teisalt sobiks see maja pärast 2017. aasta valimisi Võru-maa vallamajaks nr 1. Seda enam, et selles majas sündis 15-16 aastat tagasi Suur-Võrumaa kava, mida tolleaegne maavanem Robert Lepikson innukalt arendas.

Tegelikult juba paarkümmend aastat tagasi, mil võrulasest minister Jaak Leimann koos ministrite Mart Opmanni ja Raivo Varega käisid välja üsna radikaalsed ideed riigi toimimise odavamaks muutmise eesmärgil. Ideedel lasti hääbuda.

Nii olemegi pikki aastaid massiliselt tegelnud nostalgilise enesehellitusega, rääkides üksteisele sellest, kui reformialdid me oleme. Eeltoodu on aga paljuski enesepettus. Viimased reformi moodi reformid toimusid möödunud sajandi 1990. aastatel ja jätkusid siis, kui taotleti ühinemist Euroopa Liiduga. See on aga minevik ja neid otsustavaid samme pole põhjust siduda tänase päevaga, kui oleme ületanud 21. sajandi teise dekaadi keskpaiga.

Kas praegune Eesti reformivalmidus on tegelik või näiline? Kui oleks tegu tõsise kavaga, siis oleks olemas ka rohkem vastuseid, kuid nagu näitas hiljutine omavalitsusjuhtide kohtumine riigihalduse ministriga, vastuseid ei olnud.

Nüüd oleme asunud liitumisettepanekuid tegema. Kas raha meelitab ühinema? Mõnede arvutuste kohaselt on osavalt kalkuleerides omavalitsustel võimalik vabatahtlikult nii liituda, et saada riigilt isegi rohkem kui miljon krooni. See on paikkonnale suur raha. Eestimaal leidub kindlasti ka selliseid nutikaid omavalitsusi, kus osatakse haldusreformist ka kasu saada.

Praegu tundub, et kõige ahvatlevam vald Võrumaal on Urvaste, kellele on ettepanekuid tulnud ka Valga- ja Põlvamaalt!?

Mis saab aga piirkondade konkurentsivõime tugevdamise kavast, millest kirjutame siinsamas kõrvalleheküljel?