ARVAMUS

Rahandusminister Sven Sester kinnitas neljapäeval valitsuse pressikonverentsil, et magustatud suhkrujoogid maksustatakse, kuid maksumäärad on seni arvatust siiski madalamad. 1. jaanuarist 2018 kehtestatakse karastusjookidele magusaine sisalduse järgi astmeline suhkrumaks, mis jääb vahemikku 10–30 senti liitri kohta. Suhkrumaks ei puuduta tulevikus neid jooke, mille suhkrusisaldus on kuni viis grammi 100 milliliitri kohta. Üks teelusikatäis suhkrut on kolm grammi, seepärast ei tundu just ebaõiglane, et liiga magusa limonaadi hind tõuseb, sest  hammaste lõhkumise kõrval on suhkur ka üks ülekaalu tekitaja.

Vene ajal kasvanud võiks lapsepõlve ja limonaadi vahele peaaegu et võrdusmärgi tõmmata. Siis kasvasid põnnid lausa limonaadi ja saia abil suureks. Suhkrut on tänapäeval toidus liiga palju, seda on lihatoodetes, pihvides, rääkimata hommikuhelvestest, ketšupist ning kohupiimakreemidest. Pole siis mingi ime, et suhkrust loobuja tunneb võõrutusnähte: väsimust, ärritust, peavalu.

Tervise Arengu Instituudi uuring näitab, et 50 protsenti kalorsusest annavad pagaritooted, siis kommid, viiendal kohal on karastusjoogid. Maksustamise eesmärk ongi suunata inimesi kasutama tervislikumaid jooke ja mõjutada magustatud jookide tootjaid toodete retseptides suhkrut vähendama. WHO uuringute järgi on Eesti koolilaste rasvumise kasv viimastel aastatel olnud üks kiiremaid Euroopa Liidus.

Lastehaiguste professor Vallo Tillmann on veendunud, et suhkrumaks aitab laste tervist parandada. Aga maks peab olema märkimisväärne, alles siis vähendab see tarbimist. Tillmanni väitel toob väike maks ehk riigieelarvesse raha, kuid tarbimise vähendamiseks peaks maks olema kõrge. Suhkrujookide maksustamisega on alustatud seetõttu, et nende tarbimise elastsus on kõige kõrgem. Suhkrumaks oleks tõesti üks abinõu, mis aitaks rasvumist vähendada, on Tillmann veendunud.

Liikumine üksinda küll kedagi saledaks ei tee, tuleb hoolega kaaluda, mida suhu panna. Eile kogunes Haanjamaa radadele Võrumaa pikamaajooksude sarja avaetapile, Vaskna järve jooksule 600 suurt ja väikest jooksusõpra. Sport on lahe ja iga liikumist armastav inimene teab, et parim janujook on puhas vesi, mitte limonaad.

Politseis on peadirektori eestvedamisel alustatud uue mastaapse kampaaniaga, mida nimetatakse grupipõhisele struktuurile üleminekuks. Sisuliselt kaasneb sellega rida „uuendusi”, mis kokkuhoiu asemel toovad kahju ning võimaldavad riigil kottida pensionile suunduvaid politseinikke.

Esiteks on kummaline senise struktuuri lammutamine. PPA peadirektor väidab, et struktuuris on üksusi, kus ühele juhile allub 30–40 inimest ja üks juht polevat võimeline juhtima nii suurt hulka inimesi.

Ma ei tea politseiasutuste struktuuri täpselt, kuid piirivalves on vanast ajast järgitud mõistlikke ja loogilisi struktuure. Piirivalvestruktuuride põhimõte ja loogika on tulnud kaitseväelisest süsteemist: grupp, jagu, rühm, kompanii jne. Piirivalve keeles on need toimkonnad, millel peab olema oma vanem, kes koordineerib ning korraldab toimkonna (kaks-kolm piirivalvurit) tegevust. Järgmiseks on jagu ehk piirivalve keeles vahetus ja siin on ülemaks vahetuse vanem, kes korraldab ja koordineerib vahetuse (9–14 piirivalvurit) tegevust. Järgmiseks struktuuri üksuseks on rühm ehk piirivalve keeles kordon või väiksem piiripunkt, mida juhib kordoni ülem. Nii lihtne see on, siin ei ole midagi juhitamatut. Olemasolevate struktuuride kaotamine on tarbetu eksperimenteerimine.

Mõttetu reformi ilmekaks näiteks on PPA Kagu osakonna loomine, kus samuti rakendatakse katse-eksituse meetodit. Kusjuures osakonna loomise nimel vahetati isegi prefekt välja, sest ta ei näidanud lollustega kaasaminekul üles eriti suurt aktiivsust.

Politsei praegune juhtkond reklaamib, et Kagu osakonna loomine tagab ressursi parema kasutamise. Tegelikkuses on olukord vastupidine. Maanteedel on patrullautosid rohkem, sest need sõidavad Valgast Võrru või Võrust Põlvasse. Suur ressurss raisatakse ühest maakonnast teise sõidu peale. Teiseks lähevad tööpäevad patrullis olevatel politseinikel pikemaks. Kui Valgast pärit politseipatrull on Võrumaal ja nende vahetus lõpeb, siis koju Valgamaale jõudmine võtab oma aja ja see läheb kindlasti töötaja isiklikust ajast, mitte tööajast. Patrullis olevatel politseinikel kulub kaheteisttunnisest tööpäevast poolteist tundi Põlvast Valka sõiduks ja enne tööpäeva lõppu poolteist tundi kojusõiduks. Tegemist on meeletu ressursi raiskamisega, mis maksumaksjatel tuleb kinni maksta.

PPA peadirektor väidab, et reformi tulemusel võib PPA töötaja liikuda oma karjääris nii üles kui ka alla ning ka horisontaalselt. Tema arusaamist mööda on ka allaliikumine normaalne, samas on jäetud muidugi inimesele võimalus valida koondamine. Piirivalves viidi inimene allapoole karistusena ja see fikseeriti käskkirjaga, milles toodi ära ka põhjus.

Kagu jaoskonna moodustamisel valis koondamise kaks politseinikku. Olen kindel, et need olid nooremad mehed, kes ei olnud nõus palga vähenemisega ning lahkusid sellest süsteemist. Palk vähenes veel 15 politseinikul, kuid need jäid teenistusse. Olen kindel, et need 15 olid vanemad politseinikud, kellel on pensionini jäänud alla viie aasta.

Praeguse seaduse järgi peab politseinik enne pensionile minekut olema teenistuses viimased viis aastat. See seadus on spetsiaalselt niimoodi tehtud, et oleks võimalik teenistuses olevat politseinikku viimase viie aasta jooksu kottida nii, nagu ülemusele meeldib.

Kaitseväeteenistuse seaduses sellist lollust sees ei ole. Üritasin aasta tagasi seda ka politseiseaduses muuta, kuid kahjuks Reformierakonna valitsuse ajal see ei õnnestunud. Tunnen kaasa kõigile teenistuses olevatele politseinikele, kelle teenistus on jõudnud lõpusirgele. Aga elame edasi, olen kindel, et ükskord me võidame niikuinii.