Ööl vastu pühapäeva läheb Eesti üle suveajale; isegi kui Eesti sooviks kellakeeramisest loobuda, ei oleks see võimalik ilma Euroopa Liidu loata, samas ei näe majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM)selleks ka vajadust.

"Kuna Euroopa Liidu siseturu ühtse toimimise huvides kehtib kõigi liikmesriikide jaoks ühine kuupäev ja kellaaeg suveaja alguse ja lõpu kohta, siis Eesti iseseisvalt kella keeramise üle otsustada ei saaks," ütlesid MKM-i majandusarengu osakonna peaanalüütik Mario Lambing ja siseturuosakonna nõunik Ago Pelisaar BNS-ile.

"Aastatel 2000-2001, mil Eestis ei keeratud kella, ei tulnud välja olulisi majanduslikke mõjusid, mida võiks kellakeeramise poolt või vastuargumendina välja tuua. Küll aga rõhutati mitmel juhul, et oluline on käia nii-öelda ühte jalga naaberriikidega, et vältida segadusi transpordis ja teistes valdkondades, kus on oluline tegevusi teiste riikidega ühtlustada või kooskõlastada," rääkisid nad.

Isegi juhul kui Eesti peaks mingil põhjusel üle minema Kesk-Euroopa ajale, ei maksaks nende sõnul loota, et Eesti sellest palju võidaks. "Kui alates aprilli keskpaigast kuni pea augusti lõpuni tõuseb päike enne kella kuut, siis Kesk-Euroopa aja järgi toimuks päikesetõus juba enne kella viit ja juunikuus juba kella kolme paiku," ütlesid nad.

Õhtul läheks sel ajal pimedaks Eesti praeguse ajavööndi järgi kella 21 paiku ja hiljem, kella tagasi keerates aga juba siis kaheksa paiku või hiljem. "Ehk hommikul enamus inimesi valgest ajast ei võida, õhtul aga võivad mingil ajal kaotada valget aega," märkisid MKM-i töötajad.

Talvisel kella keeramisel või mittekeeramisel oleks nende sõnul väiksem mõju, kuna talvel on ajal, mil enamus inimesi on aktiivsed, valget aega kasutada sama palju, küsimus on vaid selles, millisele päeva osale valge aeg nihkub.

"Kindlasti on aastas perioode ja inimesi, kellele võiks Kesk-Euroopa ajavöönd olla meelepärasem, samas paljudele ei annaks see midagi juurde või vähendaks pigem aega, mil aktiivne periood päevavalgusega kokku langeks," rääkisid Lambing ja Pelisaar.

Kadunuks jäänud inimeste otsimisega tegelev Sihtasutus Kadunud möönis täna toimunud pressikonverentsil, et kadunute leidmiseks jäävad sageli olulised sammud astumata. Suuremat põhjalikkust paluvad ka kadunute lähedased.

Täha tutvustas Sihtasutus Kadunud ettepanekuid kadunud inimeste leidmise paremaks korraldamiseks. Muuhulgas käis sihtasutus välja lubaduse aidata ka tänavu politseid, kaasates maastikuotsingutesse vajadusel sihtasutuse enam kui 500 vabatahtlikku otsijat.

Viis kuud tagasi kadus Võrus Markkus Ansberg. Tema vanemate sõnul on kadunud laste otsimisel vaja muutust. “Markkus ei ole nooruk, kes oleks niisama lahkunud. Me saime Markkusega hästi läbi ja ta hoidis meiega ühendust. Politsei peab hindama ka selliseid käitumismustreid, mis annavad kinnitust, et tegu ei olnud teadliku kodust lahkumisega. Sellistes oludes oleks pidanud kohe algatama kirminaalmenetluse,” rääkis Markkuse ema Marika.

Lisaks peavad vanemad oluliseks, et PPAs töötaksid eriväljaõppega inimesed. “Asitõendid ei tohi kaotsi minna seetõttu, et inimest otsib politseinik, kes ei ole ealeski kadunute otsimisega kokku puutunud. Markkuse juhtumi puhul sai politsei turvakaamera videoklipid enam kui nädala möödudes kadumisest. Esimesel päeval otsingutesse koeri ei kaasatud ning ka hiljem tehti seda vaid tänu meie palvele ning vabatahtlike abile, kellele oleme väga tänulikud,” sõnas Markkuse ema.

Sihtasutuse Kadunud asutaja Aare Rüütli sõnul eeldavad paljud inimeste leidmiseks tehtavad menetlustoimingud kriminaalmenetluse alustamist. “Paraku jääb paljudel juhtudel praegu kriminaalmenetlus alustamata ja olamasolev seadus ei võimalda teha kriitilisel hetkel inimeste leidmiseks maksimaalseid pingutusi,” sõnas Rüütel. Sihtasutus on pöördunud ka õiguskomisjoni poole, paludes hinnata seaduse muutmise vajadust või isegi eraldi kadunud inimeste otsimise seaduse loomist.

Rüütli sõnul on kadunud inimestel maastikul elus püsimiseks maksimaalselt 120 tundi. “Seetõttu on elude päästmiseks otsustava tähtsusega need pingutused, mida tehakse inimeste leidmiseks esimese viie tööpäeva jooksul. Kui eelmisel aastal jäi teadmata kadunuks 42 inimest, siis peame pingutama selle nimel, et tänavu ei jääks maastikul kadunuks mitte keegi,” sõnas Rüütel. Tema hinnangul on politseiasutuste ja sihtasutuse tihedas koostöös võimalik saavutada inimeste otsimisel senisest paremaid tulemusi.

Selleks, et jätkata kadunud inimeste otsinguid ka pärast esimese viie päeva möödumist, on SA Kadunud loonud Otsingufondi. “Fondi annetatavad summad aitavad katta üle viienda päeva jätkuvate maastikuotsingute kulud kütusele ja kasutatavale tehnikale. Samuti võimaldab inimeste toetus palgata kadunu leidmiseks pensionile jäänud või koondatud uurijaid ja kriminaliste,” rääkis Rüütel fondi võimalustest kadunute lähedasi toetada.

Otsingufond ootab kadunud laste otsimiseks annetusi arevldukontole: Kadunud SA, EE441010220248190225 (selgitus: annetus otsingufondi)

ihtasutus Kadunud hinnangul on Eestis igal aastal kuni kümme teadmata kadumise juhtumit, mis langevad enamtõenäoselt peitkuritegude ja raskete isikuvastaste kuritegude kui ebaloogilises kohas õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkumise või enesetapu valdkonda ja mille lahendamise juures tuleb rakendada maksimaalsed menetlustoimingud.

Kuigi teeolud on kohati jätkuvalt talvised, ei juhtunud teisipäeval ühtegi rasket liiklusõnnetust - kokku on tänavu selliseid päevi olnud juba 13.

Tavapäraselt on aastas vaid mõned üksikud päevad, mil politseinikel on heameel tõdeda, et liikluses ei saanud keegi vigastada.

Maanteeamet tuletab autojuhtidele siiski meelde, et teeolud on talviselt muutlikud ja endiselt tuleb liikluses olla ettevaatlik.

Swedbanki tellitud noorte finantskäitumise uuringust selgus, et suur osa noortest vajab vanemate rahalist abi ka pärast täiskasvanuikka jõudmist; noorte igakuine netosissetulek ulatub üldiselt kuni 800 euroni ja kolmandik teenib üle 1000 euro kuus.

Peamiseks sissetulekuallikas on 69 protsentidele noortest palgatöö, kuid tähtsal kohal on ka vanemate toetus, mille märkis kolme olulisema sissetulekuallika sekka 59 protsenti 18-30-aastastest noortest.

Järgnevad toetused ja stipendiumid, mida peab oluliseks sissetulekuallikaks 45 protsenti vastajatest.

Kõigest 22 protsenti noortest ei ole oma vanematelt täiskasvanuks saades rahalist toetust saanud.

Pooled noortest töötavad, ainult õpingutega tegeleb 15 protsenti ning samaaegselt töötab ja õpib 17 protsenti.

Uuringust selgus, et finantskohustuste hulk kasvab vanusega: kui 18-21-aastastest 67 protsendil veel laene ja liisinguid ei ole, siis 27-30-aastaste seas on ilma ühegi laenuta vaid 23 protsenti.

Erinevatest laenuliikidest kasutatakse kõige sagedamini järelmaksu 23 protsenti, millele järgnevad kodulaen 17 protsenti ja õppelaen 14 protsenti noortest. Kümnendikul noortest on ka krediitkaart, väike- või tarbimislaen ja liising.

"Eesti noorte laenukäitumine on küllaltki vastutustundlik ja ettevaatlik - neljandik noortest on võtnud üheaegselt kaks või enam laenu. Panga ees kohustustega enamasti hätta ei jääda ja vaid 2% tunnistab kiirlaenu võtmist,“ ütles Swedbanki teabekeskuse juht Lee Maripuu.

Raha kogumisega ei tegele 28 protsenti noortest. Kõige enam ehk 35 protsenti on mitte-säästjaid 27-30-aastaste seas.

Küsitletud 18-30-aastastest noortest 53 protsenti hindab oma rahalist toimetulekut rahuldavaks, 31 protsenti saab hästi hakkama ja pidevalt on rahalistes raskustes 15 protsenti.