Kas keegi suudab meenutada, millal Võrus midagi avati, kus oleks tegevust nii täiskasvanutele kui ka lastele? Õigupoolest polegi midagi, kui välja arvata plaanid waldorfkooli avamiseks Võrru, vetelpääste ühingu suvine ujumiskursus Tamula järve ääres või siis Liivalinn, mis pakkus tegevust paariks päevaks.

Võrule on sümboolne, et siin on tavaks palju rääkida, aga juttudeks asjad enamasti jäävadki. Aegade hämarusest on räägitud veekeskuse rajamisest Tamula järve äärde, praeguse tondilossistunud rannahoone asemele. Isegi ideekavandid on tehtud, mille kohaselt näeb Tamula kallas välja igati tipp-topp. Vaatamata suurtele ideedele ja juttudele pole seni mitte midagi juhtunud. Võru jõukamad kodanikud on ostnud omale üha uuemad ja uhkemad autod, mille eest saaks ehitada mitu veekeskust, avatud on mõned uued ööklubid, kus noored saavad oma nina täis tõmmata ja linna peal lällata ning lippe varastada, ja muud suurt ju õieti polegi.
Pole siis ime, et tegevus kandub Võrust eemale ja Võru linn jääb üha enam kängu, elanike arv kahaneb, töökohti jääb vähemaks ning noored pagevad minema. Selline stagneerumine avaldab paratamatult mõju tervele maakonnale.

Samas Pikajärve äärde, sisuliselt metsa sisse on kerkinud vanas rahas kümme miljonit maksev laste mängumaa, millist pole Lõuna-Eestis veel enne nähtud. Selle kõrval on lastel tegevust Maanteemuuseumi mängualal, Uue-Antsla nõiariigis ja liikluslinnas ning isegi Pokumaal, kus tegelikult pokusid näha pole, aga vähemalt räägitakse lastele lugusid neist rohututtidest. Õige pokumaa asub tegelikult Võru linna sees, Tallinna maantee ääres endiste garaažikooperatiivide kõrval. Seal poleks palju juurde vaja, et avada pokumaa, mida külastaks mitukümmend tuhat last aastas koos oma vanematega, kes tooks Võrru nii raha kui ka uusi ideid ja võibolla mõni neist perekondadest asuks elama Võru linna, mis on kliima poolest kõige soojem maakonnakeskus terves Eestis. Isegi Jüri Mõis, kes muidu igal võimalusel Tallinna propageerib, räägib, et seal on nii külm ja niiske, et tekitab reuma kontidesse.