KIRJANDUSSEMINAR • 1998. aastal eeskätt Kauksi Ülle ja Jan Rahmani initsiatiivil algatatud noorte autorite seminar „Lätete pääl” jõudis tänavu Obinitsa, Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare õuele ning katuse alla. Kolme päeva sisse mahtusid mitu loengut, avalik ühisesinemine, diskussioonid sektsioonides, laul ja trall. Süüa ja juua anti ka.

Kokkuvõtvaks teemaks 13.-15. juuli üritusel oli ökokirjandus ehk öko kirjanduses. Programmi koostamine tabas selles mõttes kümnesse, et juba esimene, Roy Strideri loeng võttis asja täpselt, ilmekalt ja lühidalt kokku. Põlvamaal metsade keskel ökotalu pidav tunnustatud reisikirjanik ning endine Vennaskonna kitarrist rääkis oma kogemustest kahe aasta jooksul komposti valmistamisel. Nimelt avastas ta valmis kompostis mõndagi sellist, mida seal poleks pidanud olema, näiteks lauanõusid. Seevastu 42 sentimeetri pikkune (koos sabaga) rotilaip oli sedavõrd lagunenud, et järel oli vaid sabakont ja seegi pudenes liigutamisel laiali. Ainsaks asjaks, mis oleks pidanud lagunema, kuid polnud seda vähimalgi määral teinud, olid aga banaanikoored. „Värv oli muutunud natuke pruunimaks. See oli kõik, mis nendega kahe aasta jooksul juhtus.”

Kokkuvõte sai lühike: öko ja kirjandus ei sobi kokku. Kirjanikke võibki võrrelda banaanikoortega, kes ei taha muus ümbruses ehk kompostis laguneda, vaid vastupidi, võimalikult kaua säilida.

Kaur Riismaa ettekanne oli lühike, kuid uudse ja tabava probleemiasetusega. Ta avaldas hämmastust Eesti kultuuritegelaste kapseldumise üle: kunstnikud ei käi kirjanike üritustel, kirjanikud teatriüritustel, teatraalid kunstiüritustel jne. Nad ei tea üksteise tegemistest midagi ega tahagi teada. Tabavaks näiteks tõi Riismaa Baltoscandali teatrifestivali, kus polnud näha ühtegi kirjanikku (välja arvatud need, kes otseselt teatriga seotud).  

Kauksi Ülle ökost ja kirjandusest ei rääkinud, vaid tutvustas Obinitsa ja oma praeguse kodutalu Müürümäe ajalugu. Kuulajatering sai teada, et Obinitsa on Meeksi kõrval ainus koht, kuhu Nõukogude Eestis ehitati kirik – 1950-52 tolleaegse papi Talumehe initsiatiivil. Nagu hea ettekanne ikka sisaldas seegi anekdootlikku ainest: nimelt kutsutud Talumees Moskvasse ja pragatud temaga seal kiriku ehitamise pärast mehemoodi. Kästud otsesõnu asi kohe ära lõpetada. Talumees tulnud tagasi Obinitsa ja öelnud töömeestele: „Moskvas anti käsk kirik otsekohe valmis ehitada.” Uuematest sündmustest peatus Ülle lühidalt Lenna Kuurma majaostul ning lauljatari initsiatiivil paisjärve „randa” prügikastid rajada.

Merca jutt sellest, et setu naiste linik on kunagise tagapõlle ja pearätiku ühendamisel tekkinud sümbioos, ei sisaldanud peale selle tõestamata väite midagi. Seevastu kujunes huvitavaks näitlejanna vastus kuulajate küsimusele: kas tal parajasti ka mõne raamatu kirjutamine pooleli on? Selgus, et on tõesti, ja veel milline! Nimelt järg Oskar Lutsu „Nukitsamehele”. Nukitsamees hakkab selles tundma igatsust koduse metsaelu järele ning vihkama nüri elu külas, kus aina lauldakse ja tantsitakse. Seebiga pesemisest saab ta allergia, mille vastu aitab ainult mudaga kokkumäärimine. Lisaks langeb tal peale nukitsate ära ka noku, mistõttu temast saab praktiliselt tüdruk. Kuna nimeks jääb aga endiselt Ants, tekitab see temas ka raske identiteedikriisi.

Järgnenud hoogsas diskussioonis arutles seminari ajutrust, mis juhtuks kui miksida kokku Piibel ja „Kalevipoeg”. Jõuti järeldusele, et finaalis löödaks siil risti.

Aapo Ilvese ettekandes käsitletud uutest ökokirjanduse vormidest äratas suurimat huvi taaskasutuskirjandus, mida laialt praktiseerib näiteks Mart Juur. See seisneb naisteajakirjade kõige lollakamate tekstide ette võtmises ja nende alusel uute ja huvitavamate tootmises.

Ajaliselt viimane loeng, Vahur Afanasjevi oma koduveinide valmistamisest, ei sisaldanud põhiosas samuti midagi tähelepanuväärset. Ometi võis üks kuulaja lõpuks õigustatult väita: „See oli parim ettekanne!” Nimelt järgnes pealiskaudsele verbaalsele osale nendesamade veinide pikk ja põhjalik degusteerimine. Ka autor ise leidis: „Ega selles ettekandes midagi muud loovat ole.” Seminari teema alla Afanasjevi ettekanne kahtlemata mahub, sest kui kirjanik valmistab koduveini, on see nii ökoloogiline kui ka kirjanduslik aktsioon.    

Kui Roy Strideri ettekanne oli seminari latv, siis Jaan Kaplinski oma selle juurteks. „Rääkida midagi ökost – see tähendab rääkida kõike ja ei midagi,” nagu ta ise alustas. Kaplinski kõneles ökoloogia (sõna ise on samade juurtega nagu „ökonoomika” – niisiis ei peaks looduse kaitsmine põhimõtteliselt sugugi majanduse vastandiks olema) kujunemisloost ja tulevikuperspektiividest. Mis mõistagi tähendab ka inimkonna tulevikuperspektiive. Kirjanik tõi globaalse arengu paralleeliks pärmiseened, kes suhkrut alkoholiks muutes hoogsalt paljunevad ning end väga hästi tunnevad. Kui vedeliku kangus tõuseb umbes 12 kraadini, siis pärmiseened hukkuvad kollektiivselt – millest meil mõistagi kahju ei ole.

Muuhulgas arvas esineja, et Pärnu rannas pole mõtet kinnisvara arendada. Sest kui mujal Eesti rannikul kompenseerib merepinna tõusu kliima soojenemise mõjul maapinna kerkimine, siis Pärnu kandis maapind ei tõuse. Samas leidis kirjanik, et eestlastel ei tasu merevee taseme tõusu üldse karta, sest maa on nii hõredalt asustatud, et mahuksime ka hulga väiksemale territooriumile lahedalt ära.

Kokkuvõttes täiendas Kaplinski jutt Strideri tõdemust: globaalse katastroofi korral hukkuvad nii inimbanaanikoored kui ka inimkompost, nii et väga palju vahet polegi.

Loengute vahele mahtus veel palju huvitavat: grillimine, traditsiooniline sponsorõlu A. Le Coqilt, kartulite keetmine hiigelsuures pajas lõkke kohal ning huvitav kultuurilooline tagasivaade Evar Riitsaarelt, kes jutustas oma äsjastest läbielamistest pärast senitundmatu filmimaterjali läbivaatamist, milles tema vanaema astub kaelkookudega sealsamas talu lähistel mäest alla, vastu tuleb aga kuulus rahvalaulik Masti Hemmo. Peamiselt aga jäi meelde laupäevaõhtune ühis-
esinemine Evari galeriis, tuntumateks nimedeks Meister ja Mari ehk Jaan Tätte juunior ja Mari Meentalo. Luuletajatest tõusis esile Lauriito Meriloo oma siira ja sihikindla heteroseksiainelise luulega. Laupäeva hommik algas Müürümäel aga üllatusnumbri ehk kasside vabavõitlusega. Kui esinejad ise jäid peamiselt kõrge rohu sisse, siis auditiivne külg oli võimas.

Ise esinesin loenguga eesti epigrammi ajaloost. Jaan Kaplinski võttis ka sel teemal sõna, täiendas ning esitas ühe oma seni ilmumata töö selles satiirilise lühiluule valdkonnas. Sellega lõpetangi:
Igal nälkjal oma maja,
igal tobul oma tõde.
Teadus hull ja harras nagu
pahupidi palveõde.