Maaharimise võte, kus pinnasekiht adraga ümber pööratakse, võeti Eesti aladel kasutusele umbes poolteist tuhat aastat tagasi. Võistlema hakati meil kündmises veidi vähem kui poolteise sajandi eest, kui Carl Robert Jakobson korraldas 10. augustil 1874 Pärnumaal Vändras esimesed teadaolevad künnivõistlused Eestis.

Paraku on aga eestlaste jõud ja jaks künnivõistluste korraldamiseks tänaseks päevaks otsa saanud. Ainsa saarekesena Eesti kaardil hoiab maakondliku künnivõistluste traditsiooni visalt elus meie oma Võrumaa. Kui nüüd mõnel peaks tekkima küsimus, et milleks kallist võistukündi üldse vaja on korraldada, siis meie põllumeestel on sellele vastus olemas – me oleme erilised. Meie põllumaad on erilised ja meie inimesed on erilised.

Tasastel põldudel kündmisega saab hakkama iga poisike, aga saavutada samasuguseid tulemusi meie küngaste vahel nagu mujal Eestis, on tõeliselt tubli tegu. Meie põllumees saab väga hästi aru, et igal pool on kergem kui siin, aga keegi peab ka kuplite keskel elama ja keegi peab suutma ka ühe- ja kahehektarilisi põllulappe harida. Tehnika- ja põllumajandusteaduse areng on viimastel aastatel olnud väga kiire ja kaasa toonud olulised muutused külvitraditsioonides. Paraku kipuvad koolitused olema standardsed ja kohaspetsiifilisi tarkusi neil ei õpetata. Nii tulebki teadmisi noppida siit ja sealt ning ise endale sobivad meetodid kujundada.

Võrumaa künnivõistlustel saab iga talunik oma silmaga näha, mida teevad maakamaraga samades oludes töötavad põllumehed. Lisaks jagavad õpetusi ka põlluserval seisvad aastakümneid tagasi künnimehe karjääri lõpetanud külamehed. Mõni tarkus jääbki tühipaljaks targutuseks, aga mõnel võib ka kuldne iva sees olla.

Võrumaa põllumehed on aru saanud, et koos arenedes on kõigil võimalik saada paremaid tulemusi, et sama põllukultuuri kasvatavasse naabrimehesse ei ole mõtet suhtuda kui konkurenti, vaid võtta teda pigem kui koostööpartnerit. Kõiki ilmatarkusi on liiga kallis omandada iseenda eksimuste hinnaga.