REIS • Reede õhtuks saabus õnnelikult Eestisse tagasi Võru vanasõidukite klubi „Vänt” reisiseltskond, kes käis ära paari tuhande kilomeetri kaugusel Musta mere ääres Jaltas.

„Piiriületus läks probleemideta,” kirjeldas tagasi Eestisse jõudmist reisi korraldaja, klubi „Vänt” esimees Raivo Ojaveer. Tema väitel olid autodel Venemaal täis võetud nii paagid kui kanistrid, aga mingit kütusekontrolli piiril polnud. „Ju siis teati ette, et tuleme,” oletas ta, „Žiguli paaki ei mahu palju ka – ainult 38 liitrit.”

Autod pidasid reisi ajal hästi vastu, seejuures näitas muidu kapriisne Moskvitš end just mägedes väga heast küljest. Seal, kus Žigulid sõitsid kolmanda käiguga, sai Moskvitš sõita neljanda käiguga. Isegi Pobeda pidas hästi vastu, ainult sidur hakkas mägedes suitsema ja pidureid tuli jahutada. Vanad vene autod on nii Venemaal kui Ukrainas igapäevane tavaline vaatepilt, nii et eestlaste seltskond ei pidanud kordagi häbenema. Vastupidi, Žiguliga sõites oli lihtsam leida venelastega ühist keelt. Lisaks Žigulidele ja Moskvitšitele sõidavad Venemaal ja Ukrainas veel vanad RAF-id, LAZ-bussid ja Ikarused, mida Eestis enam ei kohta.

Teed on Venemaal ja Ukrainas rahuldavad, kiirteed isegi väga heas korras. Külakostiks viidi sinna lisaks Vana Tallinnale Võrumaa-teemalisi brošüüre ja raamatuid. Koju osteti kaasa põhiliselt komme ja küpsist, šokolaad oleks kuuma tõttu üles sulanud. Kirsid olid Ukrainas juba valmis ja neid sai puu otsast korjata.

Ojaveer, kes polnud vanal vene ajal Krimmis käinud, rääkis, et tema jaoks oli mulje väga hea. Sooja oli Krimmis 30-40 kraadi ja paistis päike, need kes soovisid, said kõvasti päevitada. Tema enda jaoks oli reis eriti meeliülendav seetõttu, et ta inglise keelt ei valda, ainult vene keelt, mistõttu sai ta Venemaal ja Ukrainas inimestega suhelda.

Need, kes olid varem käinud Egiptuses, rääkisid, et Krimm on isegi etem, sest seal on väga palju vaatamist. Näiteks Aleksandrovka külas asub eesti kool, kus õpib eesti keelt 37 õpilast. Eestlaste rajatud Krasnodarka külast leiti üles 82aastane eesti keelt kõnelev memm, kellele kingiti pudel Vana Tallinna.

Kõige eredama mulje jättis reisil allveelaeva muuseum Musta mere ääres, mis asub mäe sees avanevas koopas ja mis vene ajal oli olnud täiesti salastatud, ent nüüd kõigile huvilistele avatud. Muuseum mahutas kokku seitse-kaheksa allveelaeva, neist igaüks 100 meetri pikkune. Baasis oli kokku 3000 ajateenijat ja ohvitseri, see oli välismaailmast täielikult eraldatud. Kohalik rahvas sai allveelaeva saabumisest aimu selle järgi, et baasist hakkas tulema kalasuitsetamise lõhna. Nimelt tuli iga laevaga koos sisse arvestatav kogus kala ja kui vesi välja pumbati, püüti kalad välja ning suitsetati samas kohapeal ära.

Teine huvitav elamus oli kohaliku 1230meetrise mäetipu vallutamine, kuhu sõideti üles kohapealt renditud vanade vene villiste ehk UAZ-469ga. Mäe tippu heisati punalipu kõrvale klubi Vänt kollane lipp.

Arteki pioneerilaagrit külastada ei õnnestunud, kuna see on tänaseni kasutusel kinnine tsoon ja seda saab näha vaid ette teatades.

Reisiseltskond ööbis tee peal telkides, kohapeal ühes kohalikus rantšos, mida soovitas Aleksandrovka kooli direktor. See oli 700 meetri kõrgusel asuv hobuseturismi keskus, kus ühe toa eest küsiti seitse eurot päevas. Käidi ära kohalikus rannas, kus liiva asemel on rannas killustik ning lamada saab renditavatel lamamistoolidel.

Kokku läbisid matkajad reisi käigus üle 5000 kilomeetri. Mõned korrad tuli Venemaal politseile trahvi maksta, näiteks pideva joone ületamise eest küsiti 50 eurot.