1990. aastate alguses loodi Eestis kahetasandiline omavalitsussüsteem ja lisaks kohalikele volikogudele valiti maavolikogud. Maavalitsus oli toona maakondlik täidesaatev võim, mis osales otseselt kohaliku elu korraldamisel. 1993. aastal jätkati juba lihtsustamise huvides ühetasandilise omavalitsussüsteemiga ja maavalitsused taandusid sisuliselt valitsuse korrespondendipunktideks maakondades.

Maavalitsused tegelevad praegu planeerimistegevuse, ühiskondliku transpordi ja ka näiteks gümnaasiumihariduse korraldamisega. Väheste säilinud funktsioonide hulgas loetletakse veel registreerimisi, korraldamisi, nõustamisi ja jagamisi. Groteskse, kuid maavalitsuste funktsioonidele iseloomuliku üksiknähtusena nimetab näiteks Tartu maavalitsus oma kodulehel ka aineolümpiaadide korraldamist ja laulupeo ettevalmistustöid. Ükski nimetatud funktsioonidest ei jääks ka maavalitsusteta korraldamata. Planeeringutega võiksid edukalt tegeleda omavalitsusliidud. Riiklikku järelevalvet saab maavanema asemel teostada ka mõni siseministeeriumi osakond. Ühiskondlikku transporti korraldavad maavalitsused juba aastaid kolmanda sektori partnerite abil. Perearstikonkursi korraldamine ja alaealiste komisjoni läbiviimine ei tundu samuti ületamatu probleemina.

Vajadusest rudimentaarsete maavalitsustega midagi ette võtta on aastaid räägitud. Juba 2007. aastal kõneles toonane avaliku halduse ja regionaalminister Vallo Reimaa vajadusest omavalitsusliite maavalitsuste arvelt tugevdada. Selle plaani tuum oli maavalitsuste põhimõtete ja süsteemi ümbervaatamine ning maavalitsuste ülesannete usaldamine omavalitsusliitudele. Hea idee teostamine eeldas tema sõnul ka omavalitsusliitudele uue juriidilise aluse loomist, milleni Reimaa oma lühikese ministrikarjääri jooksul ei jõudnudki. Enne pidi ta uue aasta hakul ametist taanduma.

Omavalitsusliidud tegutsevad praegu kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse alusel. See mõnele leheküljele mahtuv üldises sõnastuses seadusetäht annab liitudele umbmääraseid esindusülesandeid. Ühtlasi võimaldab seadus neile usaldada mõningaid kohaliku omavalitsuse ja riiklike ülesandeid. Sisuliselt on omavalitsusliidud praegu eriõigusteta mittetulundusühingud, kuid võiksid kanda oluliselt suuremat raskust ning olla kohaliku elu ja demokraatia arendajad.

Paljud Eesti omavalitsused tervitaksid omavalitsusliitudele suurema rolli andmist kahel käel. Mitmed omavalitsuste esindusorganisatsioonid on eraldiseisvate arutelude tulemusel jõudnud just samale seisukohale. Viimati esitas möödunud aasta lõpus avaliku pöördumise Raplamaa Omavalitsuste Liit. Pärast halduskorralduse probleemide kaardistamist osutasid Raplamaa omavalitsused samuti asjaolule, et avalikes huvides tegutsevad omavalitsusliidud on praeguse seadusandluse kohaselt eraõiguslikud organisatsioonid. Nende analüüsi kohaselt soodustaks maavalitsustelt koostööorganisatsioonidele antavad ühis-ülesanded ladusamat riigikorraldust.

Kui maavalitsuste ülesanded koos vastava ressursiga anda piirkondlikele omavalitsusliitudele, saaksid need koos kohalike omavalitsustega ühiselt otsustada vahendite kasutamise üle. Maavanemad on selles kontekstis eelkõige valitsuse tööriistad, aga omavalitsusliidud kohalik mõistuse hääl. Vastav areng oleks kooskõlas ka ühe Euroopa Liidu kesksema, subsidiaarsuse printsiibiga, mis soovitab teha kohalikku elu mõjutavaid otsuseid alati võimalikult madalal tasandil ja kodanikele lähedal.

Maakondade ja valdade piirid on alati suuremal või vähemal määral kunstlikud ning looduses ja asustuses neid näha pole. Seetõttu on lähestikku asetsevatel valdadel alati olukordi, mida koos lahendada. Olgu selleks siis ühest vallast teise viiv tee, koolibussimarsruut või midagi muud. Omavalitsusliitudel oleks sellises praktilises koostöös oma roll etendada, mis annaks omavalitsustele täiendavaid võimalusi piirkonna elus oluliste ülesannete täitmisel. Suureneks kohalike omavalitsuste tegelik otsustusõigus ja vastutus kohaliku elu edendamisel. Tulemuseks on terviklik areng ja oluliselt efektiivsem võim.

Ülesannete ümberjaotus eeldab muidugi rahastamise muutmist. Lisaks regionaalsetele omavalitsusliitudele suunatavatele vahenditele tuleks omavalitsuste tulubaasi ka otseselt täiendada. Liitudele delegeeritavaid ülesandeid rahastataks seejärel liitude kaudu riigieelarvest ja omavalitsuste poolt ühiselt. Praegu on rahajagamisel jäänud vaeslapse rolli näiteks kohalikud teed. Nagu osutavad Raplamaa omavalitsusliidud, siis praegu kehtiva teedevõrgu arengukava kohaselt on Eestis 56 800 km maanteid, millest kolmandik on riigimaan-teed. Rahajaotuse osas on proportsioon vastupidine.

Regionaalsed omavalitsusliidud võiksid omada suuremat sõnaõigust Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi vahendite jaotamisel. Omavalitsusliidud olid 1990. aastate teises pooles Eestis kaasatud näiteks koolide remondiks riiklike investeeringute programmist raha jagamisse. Just liidud kinnitasid toona valitsusele esitatud remondivajaduse pingerea. Raha jagati noil aastatel kokku sadades miljonites kroonides.

Omavalitsusliitude rolli suurendamine ja maavalitsuste kaotamine pole olemuselt suurte poliitiliste konfliktide kohaks. Plaanile on avaldanud lisaks mainitud Isamaa ja Res Publica Liidu ministrile samal aastal korduvat toetust ka Reformierakond. Sotsiaaldemokraadid toetavad oma programmis samuti omavalitsusüksuste piiriülest koostööd ja pooldavad pigem 1990. aastate alguse mudeli juurde tagasipöördumist. Täpsemasse kavandamisse lubavad nad kaasata Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajad.

Kindlasti pole lihtne anda maavalitsuse ülesandeid kohalikele omavalitsusliitudele korraldamiseks, sest otsustusmehhanismid ja vahekorrad tuleb eelnevalt hästi paika panna. Omavalitsused peavad tegema kompromisse ja omavahel kokku leppima. Lahendada tuleb ka juriidilised takistused. Peamine, et omavalitsuste ja regionaalsete liitude sõnastatud eesmärgid ning pakutud lahendused saaksid otsustamisel aluseks.