Põhjuse intervjuuks andsid eelkõige meedias ilmunud teated sinu uuest mängufilmist. Millest see räägib?

Ain Mäeots: Sel kevadel valminud ja sügisel kinoekraanidele jõudev „Deemonid” jutustab kasiinosõltuvusest. Lugu on kokku pandud paljude inimeste lugudest. Võib öelda, et see, mis juhtub kolme peategelasega, on kokku koondatud umbes kümne sõltlase saatusest. Kusjuures kõige uskumatumad asjad, mis filmis sünnivad, on justnimelt elust võetud. Ma ei taha vaatajale sõnu peale lugeda, mismoodi ta seda filmi vaatama peab. Mingis mõttes on see isiksuseväline, mingis mõttes isiksusest lähtuv linateos.

Peaosades on Tambet Tuisk, Ain Lutsepp ja Ene Järvis. Reaalelus on kasiinosõltlaste seas päris palju naisi.

Viimane asi, mida „Deemonitega” seostada, on moraalilugemine või hoiatamine selle kire eest. See EI OLE kasiinovastane film. Kasiinosõltuvus pole parem ega halvem kui näiteks telekasõltuvus. See on lugu valedest ja kinnis-ideedest. Loodan sedagi, et see ei mõju vaatajale ängistavalt. Žanrimääratlus on tragikomöödia, rõhuga sõnapoolel „komöödia”.

Stsenaariumi kirjutasin ise koos räppar-filosoof Tommyboyga. Ta on kirju minevikuga mees, ise kasiinos mänginud ja turvamees olnud. Päris paljud juhtumised on tema elust võetud. Minu mängijakarjäär lõppes kümne aasta eest võlgadega, aga ühtegi otsest sündmust minu sellest eluperioodist filmis pole. Pigem puudutab mind see, et tean, mida mu tegelased tunnevad.

Koduteatris Vanemuises oli sinu selle hooaja silmapaistvaim töö 24. veebruari presidendi vastuvõtu lavastamine. Räägi sellest.

A. M.: Formaalselt oli tegu ühekordse pooletunnise kontserdiga, tegelikult oli see mulle aga mitmes mõttes oluline sündmus. Kummalise formaadiga kaasnes kohutavalt suur vastutusekoorem. Kui ma tahan näiteks „Pekot” teha, siis mul ei ole piiranguid – peale selle, et tuleb teatri juhtkonda veenda, et on tegu õige ja hea asjaga. See kontsert peab aga vastama presidendi maailmale ja maailmavaatele. Nii et tegu ei olnud ainult minu ega muusikalise osa eest vastutaja Vaiko Epliku eneseväljenduse purskega. Oli palju kainet arvestust ja huvitavat balansseerimist. Kusjuures ei juhtunud ju midagi halba ega ootamatut. Toomas Hendrik Ilves kinnitas hiljem mitu korda, et jäi väga rahule ning üritus oli üks jõulisemaid ja omapärasemaid.

AIN MÄEOTS CV

• Sündinud Võrus 25. detsembril 1971. • Lõpetanud 1994. aastal EMTA lavakunstikooli 16. lennu koosseisus. Ainus töökoht pärast seda on olnud Tartu teater Vanemuine. • Aastail 1994–1999 ja alates aastast 2006 Vanemuise lavastaja ja draamanäitleja, aastatel 1999–2006 draamajuht. • Mängufilmi „Taarka” režissöör (2008). Alates 6. juulist võib Värskas taas näha tema lavastatud ja osalt ka kirjutatud vabaõhunäidendit „Peko”. • Neli last: 14aastane Artur, seitsmeaastane Tristan, kolmeaastane Marthareet ja poolteiseaastane Ronald. • Abikaasa on ametilt õpetaja Tartu waldorfkoolis. • Vanemad ja vend elavad Võrus. Ema oli raamatupidaja, kuid nüüd aastaid kodune. Isa juhtis aastakümneid Võru KEKi, kus töötas end üles, alustades kõige lihtsamast müürsepatööst.