KONTSERT-AKTUS • Kolmapäeval kultuurimajas Kannel toimunud Võru linnavolikogu esimehe ja Võru linnapea Eesti Vabariigi 94. aastapäeva kontsert-aktusel kuulutati välja Võru linnas eelmisel aastal enim silma paistnud tegu – Võro liina tego 2011, tunnustati 2011. aastal silma paistnud inimesi ja ettevõtteid ning anti üle esimesed linnapea vapimärgid.

Võru niinimetatud nafta on inimesed

Kontsert-aktuse avakõnes rääkis Võru linnavolikogu esimees Erki Saarman vajadusest luua Võrru soodne keskkond nii linna inimestele elamiseks kui ettevõtetele tegutsemiseks: „Ettevõtted tulevad sinna, kus on inimesed, ja inimesed lähevad sinna, kus on parem elada – meie niinimetatud nafta on inimesed.” Külaliste ootused on veidi teised ja neile tuleb pakkuda põnevamat keskkonda. Võrus ollakse valmis seda tegema. Konkurentsis püsimiseks peab linna areng toimuma kogu aeg nii-öelda gaas põhjas.

Saarman usub, et meie jaoks igapäevase elu standardiks muutunud uued pargid, korrastatud alad, tänavad ja hooned on põhjuseks, miks tullakse meile külla ja puhkama ning langetatakse otsus siia elama jääda. Üheks külaliste siiatoomise võimaluseks peab volikogu esimees meelelahutustööstuse jätkuvat arendamist.

Lõpetuseks avaldas Saarman head meelt selle üle, et Võrul on kena ja innovatiivse linna arenguks olemas visioon ning strateegia; et meil on terve rida inimesi ja ettevõtjaid, kes selle elluviimisele tubli tööga kaasa aitavad.

Linnapea vapimärgid omanikud

Oma tööd suure pühendumusega teinud staažikas õpetaja Inge Parv.
Aastakümneid Võru spordielu rikastanud ja kõigi poolt hinnatud judotreener Enno Raag.
Võru linnavalitsuse kõige staažikam ja omavalitsuse arengusse suure panuse andnud ametnik Maia Anderson.
Võru linnavolikogu kõige staažikam liige, neli korda volikogu esimehe ametit pidanud Tõnu Anton.
Võru linnavolikogu liige ja tunnustatud ettevõtja Meelis Munski.

2011. aasta tunnustatud isikud ja organisatsioonid

Aasta kultuuri- ja haridusasutus – Võru linnakultuuri vaimsete väärtuste hoidja kultuurimaja Kannel.
Aasta tervishoiu- ja sotsiaaltöötaja – üle 30 aasta tänuväärset tööd teinud OÜ Võru Arst meditsiiniõde Helje Trolla.
Aasta kultuuritegelane – Võrumaa kultuurielu üle 20 aasta juhtinud kultuurivaldkonna arvamusliider ja „Võru folkloorifestivali” organisaator Peeter Laurson.
Aasta sporditegelane – aastakümneid Võru spordielu korraldamisse ja edendamisse panustanud, ümber Tamula järve jooksu ning Munamäe–Võru maastikujooksu peakorraldaja Mati Ojandu.
Aasta mittetulundusühing – aprillis viiendat sünnipäeva tähistanud kristlik heategevusasutus, MTÜ Päästearmee Eestis Võru korpus, kelle tegevuse peaeesmärk on inimeste aitamine.
Aasta uus tulija – Näpside ehk ühe ampsu pitsade, pirukate ja lihapallide tootmisega turule tulnud OÜ Luha AV.
Aasta ettevõte – Võru linna üks suurimaid tööandjaid ja pika juustutootmistraditsiooniga Valio Võru Juustutehas.
Aasta ettevõtja – puutetundlikke tehnoloogiaid arendava ettevõtte OÜ Surface Labs International looja Raul Sõmer.
Aasta noor – Võru linna noortekogu üks loojatest ja arenguvisiooni kujundaja, aktivist Indrek Hirsnik.

Linnapea vapimärgi omanik õpetaja Inge Parv

Inge Parve õpetajakarjäär on alguse saanud Kallastelt, kuhu ta pool sajandit tagasi pärast Tartu pedagoogilise kooli lõpetamist suunati. Inge Parve sõnul on tema elusaatuse määranud väga paljuski juhused. Ka õpetajaameti valik oli mitmete asjaolude kokkulangemine. Tegelikult soovis ta saada lauljaks. Kahjuks tegi tema laulmisõpetaja talle karuteene, kui pani ta täiskasvanute segakooris esimest sopranit laulma. See oli tema häälepaeltele liig. Saatusel oli tema jaoks veel teinegi takistus lauljaks saamise teel. Enne vastuvõtueksameid põletas ta isa aidates kuuma tõrvaga jalad. Villid läksid mädanema ja muusikakooli eksamite ajal istus ta sidemetesse mähituna kodus. Õde viis tema dokumendid hoopis Tartu pedagoogilise kooli, kus Inge omandas algklasside õpetaja kutse. Meelsamini oleks ta valinud küll geograafiaõpetaja ameti, aga sellele erialale sissesaamiseks oli vaja sooritada tüdruku jaoks mitte kõige jõukohasem matemaatikaeksam.

Mittevõrukesena võrukeste keskel

1965. aastal Inge abiellus ja tuli elama Võrru. Kohalikus haridusosakonnas öeldi talle, et siin on kõik õpetajad olemas ja kui peaks vabanema mõni koht, siis antakse see omadele, mitte Ingele, sest tema on võõras. Esimesel aastal tuligi töötada Tamulas vastuvõtjana. Järgmisel sügisel õnnestus tal siiski asuda erialasele tööle Võru 2. kaheksaklassilises koolis. Kuna selles koolis õppis palju võru keelt kõnelevaid maalapsi, siis kujunes välja kahesuunaline teadmiste vahetamine – Inge õpetas lapsi tunnis ning lapsed õpetasid Ingele vahetunnis võru keelt.

1974. aastast alates kuni pensionieani töötas Inge Võru 3. kaheksaklassilises koolis (hilisem Kesklinna gümnaasium).

Kuigi Inge kõige kaunimad mälestused pärinevad tema esimesest töökohast Kallaste koolist, kostab tema suust kõigi hilisemate Võru koolikollektiivide aadressil ainult kiidusõnu. Tänusõnu jagub ka mõistvatele lastevanematele. Enamus neist toetas pedagoogi, mitte ei asunud pimesi oma võsukese kaitsele. Seejuures meenutab Inge ühte lapsevanemat, kelle õpetaja ta kunagi oli olnud. Mees oli oma lapsele öelnud, et kui Inge Parv oli tema õpetaja, siis oli ta halb, aga nüüd tütre õpetajana on ta väga hea. Halb oli Inge aga ainult seetõttu, et oli nõudlik. Kuna ta kahtesid ei tahtnud välja panna, siis pidid õpilased käima tema juures koolivaheaegadel teadmistelünki täitmas ja nii jäigi ta lapse silmis vaheaja rikkumises süüdlaseks.

Inge Parve tütred Ester ja Margit valisid pärast keskkooli lõpetamist sama eriala mis ema. Mõlemad jätkasid haridusteed Tallinna pedagoogilises instituudis.

Kesklinna gümnaasiumi direktor Kaare Martinfeld: „Inge on tõeliselt armas õpetaja, kes iga vaba hetke pühendas õpilastele. Lapsed olid tema ümber isegi vahetundide ajal. Ta oli küll range, aga seda mitte halvas mõttes – pigem oli ta nõudlik. Ta oli ääretult hooliv ja kohusetundlik.”

Linnapea Jüri Kaver: „Usun, et Inge on Võru linna üks paremaid õpetajaid. Oma töös on ta olnud äärmiselt põhjalik ja ta pole kellelgi lasknud teistest maha jääda. Teda on peetud rangeks õpetajaks. Kuigi lapsena ei oska me seda väärtustada, siis täiskasvanuna hindame kõrgemalt just neid õpetajaid, kes nõudlikumad olid.”

Aasta noor 2011 – Indrek Hirsnik

Tiitli „Aasta noor” omanik Indrek Hirsnik sukeldus põhjalikumalt noorsootöösse gümnaasiumi lõpuklassis 2007. aasta sügisel. Aktiivne tegevus sai alguse osalemisest näiteringis ja Papa Kreutzwaldi õueteatris, kuid üsna kiiresti hakkas ta ise kooli näiteringi juhendama, tehes seda kaks aastat. Hirsnik tõi välja isegi omakirjutatud näidendi.

Lemmikharrastuseks on Indrek Hirsnikul kujunenud tantsimine ja ei ole välistatud, et Võrumaa kutsehariduskeskuse infotehnoloogia süsteemide eriala lõpetanud noormees jätkab haridusteed hoopis tantsuga seotud erialal. Praegu töötab Hirsnik Tartu kutsehariduskeskuses süsteemihaldurina.

Õpilasesindusega sidus Indrek Hirsnik end Võrumaa kutsehariduskeskuses õppides. Põhjuseks oli puhtalt igavus. „Võrus ei olnud midagi teha ja mingi tegevus tuli endale leida,” meenutab noormees. Edasi sai temast juba Eesti Üliõpilaskondade Liidu volinik.

Hirsnik on osalenud seitsmel noortevahetusel ja Eestis on ta aidanud organiseerida kahte. Ühe teema oli „Meedia ja tema mõju tänapäeva ühiskonnale” ja teise teema „Kas tänapäeva kultuur on lahendus integratsiooni probleemidele?” Praegu on tal käsil  väärtusteteemalise noortevahetusprojekti kirjutamine.

Noortekogu – linnavolikogu nõustaja noorsooküsimustes

Noorsootöö valdkonnas jätkab ta tegevust Võru noortekogus, mille üheks loojaks ta kunagi oli. Noortekogu loomise eesmärk oli anda kohalikule omavalitsusele nõu noori puudutavates küsimustes. „Me nõustame, kui nad küsivad; käime volikogu istungitel, osaleme komisjonide töödes ja võime ka ise erinevaid projekte ellu viia,” selgitab Hirsnik noortekogu olemust. Enamustes kohalikes omavalitsustes on noorsootöö kokku pandud kultuuri ja spordiga. „Puhtalt noorsootööga ei tegeletagi kuskil, kuigi tegelikult on kultuuril ja spordil väike osa selles,” lausus noormees.

Hirsniku arvates ei ole õige, et Eestis on noortekogudele antud pigem noortekeskuse ülesanded: „Meil peaks olema rohkem poliitiline alatoon.” Praegu ei ole noortekogu iseseisvana Võrus nähtav, pigem seostataksegi neid noorteklubiga.

Võrus ei ole midagi teha

Hirsniku hinnangul on noorte probleemid igal pool suhteliselt samad – alaealised joovad alkoholi, suitsetavad, ei käi koolis, ei taha õppida, hulguvad väljas. Selle vältimiseks tuleks pakkuda võimalikult palju alternatiivseid tegevusi.

„Kui Võru noor juba mingile üritusele tuleb, on ta väga asjalik, aga teda kodust välja saada on raske,” teab Hirsnik oma kogemuste põhjal öelda. Üks põhjustest on kindlasti infoliikuvuse probleem.

Võrus häirib Hirsnikku olukord, kus kogu huvitegevus on suunatud vanusegrupile kuni 18aastased. Ent seaduse järgi on noorega tegu kuni tema 26. eluaastani. Vanusegrupile 18–26 ei ole linnal praegu paraku midagi pakkuda.

„Tegelikult on hea, et noored lahkuvad kodulinnast 19aastaselt maailma vaatama, aga nad ei tule tagasi, sest Võrus ei ole neil midagi teha,” nendib Hirsnik.

Hirsnik on nõus, et kuigi vaba aja tegevused on olulised, saab määravaks siiski töökohtade olemasolu. Linn peab looma tingimused, et ettevõtted siia tuleksid. Kui aga Võrru taheti ettevõtlusinkubaatorit luua, kukkus see idee läbi.

„Kui üksinda uue ideega välja tuled, siis laidavad vanad olijad selle üsna kiiresti maha,” lausus noormees. Hirsnik soovitab kohaliku omavalitsuse tasandil teha julgemaid otsuseid, mitte minna kogu aeg kindla peale.

PILDIGALERII