Meremäe mõttepäeval avaldasid enam kui poolsada osalejat arvamust valla jaoks tähtsatel teemadel: millised on Meremäe võimalikud alternatiivid lõpusirgel oleva haldusreformi käigus? Milline on Meremäe ja Setomaa brändi kuvand ja tulevik? Milliseid reaalseid tegevusi oodatakse vallajuhtidelt enne liitvalla tekkimist ja pärast seda?

Haldusreformi osas olid enamuses Seto valda puudutavad mõtted. Meremäe koolimaja seintele kleebitud paberlehtedele kirjutati plusse ja miinuseid ka liitumise osas Vastseliinaga ja Võruga ning võimaliku sundliitmise osas, teema fookus kujunes siiski läbivalt seto-teemaliseks.

Ühtse Seto valla plussidena toodi kultuuri valdkonnas välja ühiseid traditsioone ning tuntud ja tugevat seto kaubamärki. Juhtimise ja arengu seisukohast oleksid liituvad vallad suuruse osas võrdsed partnerid, see tagaks ka suurema esindatuse volikogus. Oluliseks peeti senist tihedat ja edukat valdadevahelist koostöökogemust, olemasolevat ühist arengukava ja seda toetavaid struktuure ja organisatsioone.

Seto valla geograafiline asend loob riigi jaoks kohustuse piirkonnaga tegeleda, ka julgeoleku mõttes. Seto vallal oleks kergem säilitada seniseid häid koostöösuhteid Venemaa suunal Petserimaaga ja jätkata ülepiirilisi projekte.

Seto valla miinustena toodi välja tulevase liitvalla transpordiühendus (kool, huviharidus ja sotsiaalteenused), raskendatud on elanikkonna teenindamine.

Meremäelased kaardistasid teemad, mille üle ollakse uhked. Need on seto sündmused (Seto Kuningriik, leelopäev, kirikupühad jm), sümbolid (Seto lipp, hümn, Peko, ülemsootskad, vedosnikud, rahvarõivad, ehted jm), leelo ja pärimuskultuur (toit, hansa, käsitöö, taluarhitektuur, tsässonad).

Kirja pandi tegevused, mida soovitakse ära teha lähitulevikus. Näiteks moodustada Taarka fond, renoveerida Luikjärve elamustalu, teha korda kool ja staadion. Soovitakse Vabadussõja mälestussammast, teenuskeskust, külastuskeskust, loomelinnakut ja Setolandi ehk Setolat. Valla teed on vaja viia mustkatte alla, rajada kergliiklusteid ja terviseradu. Suveperioodil maist-augustini peaks toimuma vallas iga nädal vähemalt üks suursündmus (kontsert, laat, võistlus või kokkutulek).

Liiga tihti kasutab riik oma ettevõtete majandamisel plaani B, mis reeglina neelab maksumaksjate taskust miljoneid eurosid. Viimane näide on saarte ja mandri vaheline laevaliiklus, mis ähvardab oktoobrist seiskuda, kui riik tagataskust täiendavaid miljoneid välja ei käi.

Peab ikka viimane häda käes olema, et osta ära oma elusügist veetev parvlaev ja seda paari miljoni euro ehk paari „sidruni” jagu kallimalt, kui Vjatšeslav Leedo selle 1997. aastal ostis. Lisaks kulutatud neljale miljonile eurole on tõenäoline, et vaja on rentida veel kaks parvlaeva, mille rendikulu saab olema kokku miljon eurot kuus.

Praamiärimees hõõrub tõenäoliselt käsi ka juba seepärast, et kui riik praamiliiklusega järgmise paari aasta jooksul kõiki rahuldaval viisil hakkama ei saa ning arengut ei näita, on tema tõenäoliselt üks esimesi, kelle poole abi otsiva pilguga taas vaadatakse.

Tänaseks on Leedo öelnud, et endine majandusminister Juhan Parts oleks Regula eest välja käinud ka kümme miljonit eurot, kuna vanarauaks kõlbava jäälõhkuja eest oli ta nõus maksma 50 miljonit eurot. Riigijuhtide võhiklikkust võib pidada naljakaks, kuid kuna need naljad maksab reeglina kinni lihtne maksumaksja, on asi naljast kaugel.

Rahanumber ei paista oluline olema ka Eesti Rahva Muuseumi juhtide seas, kes on valmis tulevasse muuseumi raha matma nii palju, kui sinna vähegi kulub. Palju kära tekitas hiljuti muuseumi köögiseadmete hirmkallis hange, mis tagatipuks suunatud konkreetsele pakkujale. Tasuvusanalüüsist ei ole mõtet rääkidagi, see tehakse alles siis, kui „suured külastajate hordid” Tartu äärelinna hakkavad voorima.

Kõige enam on riik oma saamatust üles näidanud rahvusliku lennukompanii ülevalpidamisel, kui mindi 85 miljoni euro pumpamisel lennufirmasse vastuollu Euroopa Liidu poolt kehtestatud riigiabi reeglitega. Andrus Ansipi valitsus otsustas lükata edasi lennufirma pankrotti, põletades riigi raha, millele Euroopa Liit ühel hetkel lõpu tegi.

Täna tegutseb Estonian Airi asemel kaks firmat, kuhu riik on investeerinud veel üle 72 miljoni euro. Kuna ettevõtete tulemuste kohta info puudub, ei ole täna täit kindlust, et järjekordsed miljonid ettevõttes lihtsalt ära ei põle, selle asemel et riik võtaks lauale arvestatavad alternatiivlahendused.

Heaperemehelik majandamine peaks riigile olema oluline märksõna, paraku see nii ei ole. Hästi majandades on võimalik kokku hoida ning aidata abivajajaid seal, kus täna keerutatakse näppu ja öeldakse, et raha ei ole. Teame, et põllumehed tegutsevad kriisiolukorras ning on palunud valitsuselt täiendavate toetuste maksmist, kuid valitsus-erakonnad ei ole juba mitmendat aastat selle tarbeks eelarvest raha leidnud.

Päästeameti probleeme ilmestab ilmekalt Piirissaarel toimunud põleng, kuhu päästjad jõudsid kohale alles tund ja seitse minutit peale väljakutset. Selle ajaga põles maha kaks eluhoonet, kolmas maja sai tugevalt kahjustada. Meie päästjate võimekus oleks ilmselgelt parem ka taoliste äärmuslikumate juhtumite puhul, kui eelarves oleks piisav hulk vahendeid, mis seda võimaldaks.

Nii näibki, et mõnedel juhtudel nagu laeva- ja lennuliikluse korraldamisel, hirmkalli ERMi rajamiseks jne on riigil raha küllaga. Kui aga abikäe sirutavad välja põllumehed, õpetajad, politseinikud või päästjad, siis algab nutulaul, kuidas riigil raha pole. Paneks õige riigi prioriteedid paika ja alustaks inimeste heaolust ja turvalisusest.