Veebruaris koguneb esimest korda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ja ettevõtjate esindajatest koosnev Põlvamaa turvalisuse nõukogu, mis hakkab lahendama just sellele maakonnale omaseid turvalisuse küsimusi.

Alanud aasta peamine siht on nõukogu tööle rakendamine ning koolituste läbiviimine, teatas kolmapäeval BNS-ile maavalitsuse pressiesindaja. Muuhulgas on plaanis korraldada massilise illegaalse piiriületuse kriisikoolitus ning juba märtsis toimub rändepoliitikat käsitlev arutelupäev.

Põlvamaa turvalisuse nõukogu moodustamise alus on riiklik plaan tagada igas maakonnas ühtsetel alustel turvalisuse nõukogu käivitamine. Nõukogu peamiseks ülesandeks on olla oluliste osapoolte koostöökoguks, ühiselt jagada arusaamasid, mõista maakonnas olevaid probleeme, seada eesmärke ja kavandada probleemide lahendamist ja ohtude ennetamist.

Nõukogu juhib Põlva maavanem ning selle koosseisu kuuluvad teiste seas näiteks Lõuna Prefektuuri Põlva politseijaoskonna juht, kaitsepolitsei esindaja, Põlvamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esindaja, keskkonnainspektsiooni Põlvamaa büroo juhataja ja tööinspektsiooni esindaja.

Nõukogu juures jätkavad tööd ka senised eraldiseisvaid töörühmad ja komisjonid nagu alaealiste-, liiklus- ja loomatauditõrjekomisjon ning tervisenõukogu.

Riigikogu Keskerakonna fraktsioon andis täna tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile üle arupärimise, milles nõutakse ministri põhjendust ja vastuseid perearstipunktide sulgemisele Valgamaal ja Võrumaal. Kagu-Eestist parlamenti valitud rahvasaadik Heimar Lenk leiab, et taoline samm on järjekordne näide maaelu suretamisest.

„Minu valimisringkonnas Võru-, Valga- ja Põlvamaal on saanud viimastel kuudel ärevaks kõneaineks perearstipunktide sulgemine. Aastavahetusel rippusid Valgamaa Tõlliste valla Tsirguliina ja Võrumaa Varstu valla perearstikeskuste uksel sildid: 1. jaanuarist siin enam tervishoiuteenust ei osutata. Kohalik ajakirjandus lööb häirekella ja rahvas väljendab rahulolematust. Kohtadel on kogutud hulk protestiallkirju ja ministeeriumi ning valitsuse aadressil käib sotsiaalmeedias äge kriitika. Pahameel on ka arusaadav, sest maapiirkondades arstikeskuste sulgemine tähendab seda, et perearstile pääsemiseks peavad inimesed tulevikus mitmeid kümneid kilomeetreid sõitma. Eakatele inimestele on aga tegemist väga suure probleemiga,“ sõnas arupärimise esitanud Heimar Lenk.

enk jätkas: „Arupärimine peab andma meile selguse, miks otsustati kohalikud perearsti vastuvõtud sulgeda. Kui haldusreformiga loodetakse teenused ja riik kohalikele elanikele lähemale tuua, siis sellised sammud on ju otse vastupidised. Minu hinnangul on väär, et taolisi käike otsustab Terviseamet ja seda ilma kohalikke olusid ja inimesi teadmata.“

„Kahjuks on levimas ka kuuldused sellest, et sarnaseid sulgemisotsuseid võib peagi oodata ka teiste Kagu-Eesti perearstikeskuste kohta. Minister peab konkreetselt vastama, kas kuulujutud vastavad tõele või mitte,“ lõpetas Heimar Lenk.

Eesti suutlikkus võtta vastu rahvusvahelise kaitse taotlejaid ja pagulase staatuse saanuid ning neid ühiskonda lõimida on puudulik ning vajab olulist edasiarendamist, leiab Riigikontroll.

Riigikontrolli auditist, milles hinnati riigi ja omavalitsuste võimekust täita 17 kohustust, mis tulenevad välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest, selgus, et Eesti suudab täita täielikult kolme ning osaliselt 13 kohustust, ühe kohustuse täitmise võimekus on vähene.

Riigil on täielik valmisolek maksta kaitse saanutele toetusi ja pensione ning omavalitsused suudavad pakkuda samu teenuseid nagu ülejäänud elanikele. Samuti on töötukassa valmis aitama kaitse saanuid hõivesse. Viimase poole aasta olulisemad edusammud riigi ettevalmistatuses seisnevad tugiisikuteenuse kättesaadavuse paranemises ning Riigikogus teisel lugemisel oleva seaduseelnõu algatamises, mille kohaselt plaanitakse keeleõpe muuta kaitse saanutele kohustuslikuks. Praegu on võimekust suurendamas ka Politsei- ja piirivalveamet, koolitades perioodil novembrist 2015 kuni maini 2016 välja 180 reservametnikku, kes on pädevad tegelema rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmise ja esmaste menetlustoimingutega ning kellest vähemalt 60 ametnikku on valmis läbi viima rahvusvahelise kaitse sisulist menetlust, märgib Riigikontroll.

Erinevate probleemide hulgas toob Riigikontroll aruandes esile mure pagulaste kohanemise ja lõimimise tagamisel. Riik on välja töötanud küll kohanemisprogrammi, kuid see on vabatahtlik, üldjuhul ainult mõne päeva pikkune ega pruugi olla kaitse saanule piisavalt arusaadav. Kaitse saanutele eraldi lõimistegevusi kohanemisprogrammi järel pole ette nähtud.

Puudujääkide korvamiseks on riik koostanud küll tegevuskava, kuid see ei hõlma mitmeid olulisi tegevusi ning käsitleb vaid Euroopa Liidu rändekava alusel 550 ümberpaigutatavat ja -asustatavat. Samal ajal tuleb Eesti piirile iga aastaga aina enam varjupaigataotlejaid ning kasvab ka rahvusvahelise kaitse saanute hulk. Sõltumata sellest, kust isik tuleb, peavad riik ja omavalitsused ühtmoodi hästi võetud kohustuste täitmisega hakkama saama. Audit näitas, et omavalitsused ootavad riigilt senisest palju suuremat tuge, et olla valmis nende teenuste osutamiseks, mida nad rahvusvahelise kaitse saanule osutama peavad.

Näiteks ootavad omavalitsused haridus- ja teadusministeeriumilt nii alus- kui ka üldhariduse pedagoogidele täienduskoolitusi, et neil oleks erioskused, mida läheb vaja pagulaslaste kultuurilistest ja olustikulistest eripäradest tingitud probleemide lahendamisel.

Käesoleval aastal on politsei- ja piirivalveamet arvestanud kuni 300 piirile tuleva varjupaigataotlejaga, kuid juhul kui see arv peaks oluliselt suurem olema, pole Eesti praeguste jõududega võimeline sellele reageerima. Olukord võib aga muutuda kiiresti. Näiteks ligikaudu kümnekordistus 2015. aasta teise poole jooksul Soomes võrreldes 2014. aasta sama ajaga varjupaigataotlejate arv ning oluliselt kasvas ka pagulaskeskuste arv.

Valitsus ei tähtsustanud pika aja jooksul piisavalt signaale, et põgeniketeema tõuseb Euroopas teravalt päevakorda ning tekib ka põgenikekoorma jaotamise küsimus. See on viinud meid olukorda, kus suutlikkus võtta vastu senisest oluliselt rohkem rahvusvahelise kaitse taotlejaid ja saanuid alles vajab terviklikku väljaarendamist ning tegevuskava nendega tegelemiseks tuli koostada kiirkorras, märgib Riigikontroll. Enne 2015. aasta mais toimunud esimest Euroopa rändekava arutelu ei olnud Eestis asjakohast plaani, mida teha, kui siia saabub varasemast kümneid kordi rohkem ja erineva kultuuritaustaga kaitset vajavaid isikuid.

Valitsuse hoiak on rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste suhtes eelnevatel aastatel olnud, et Eesti ei osale nende ümberpaigutamises. See avaldas mõju ka Euroopa Komisjoni esialgses jaotuskavas Eestile määratud pagulaste hulgale, sest komisjon arvestas Euroopa rändekava raames esialgsete kvootide väljatöötamisel ka varem vabatahtlikult riiki ümberpaigutatute hulka.

Riigikontrolli hinnangul lahendab valitsus praegust olukorda kui ühekordset, mis ei haaku aga muutunud globaalse reaalsusega ja vajadusega välja töötada pikaajaline ning süsteemne rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid puudutav aktiivne poliitika ja tegevuskava. Samuti on vaja kujundada Eesti seisukohad rändeteemalises debatis Euroopa Liidu tasandil ja võimaliku ühtsema asüülipoliitika asjus.

"Euroopa Liit on oma ajaloo suurimas, rändest tingitud kriisis. Mugavuse, suutmatuse ja veel nii mõnegi muu põhjuse tõttu ei pööranud ühendus tervikuna ega ka liikmesriigid õigel ajal tähelepanu meid puudutavas kauguses tekkinud kriisikolletele. Nüüd ei ole nende kriiside puudutus Euroopas mitte ainut näha, vaid see on ka tunda. Eesti pole siin kuidagi eriline, pigem tüüpiline Euroopa riik – ka siin ei teadvustatud pikka aega, et rändekriis Euroopas sedavõrd teravalt esile võib tõusta," märgib riigikontrolör Alar Karis oma kirjalikult avaldatud kommentaaris.

"See on inimlikult ja poliitiliselt mõistetav – eks kõik loodavad, et ebameeldivad probleemid lahenevad iseenesest. Nii ei olulisustanud Eesti pikka aega signaale, et põgenike teemast pole pääsu ning varem või hiljem aktualiseerub põgenikekoorma jaotamise küsimus. Eelmise aasta hiliskevadel tabaski ühiskonda ootamatult tõdemus, et Eesti ei olegi üksik saar keset Vaikset ookeani, vaid osa Euroopast koos kõige sellega kaasnevaga. Jõudis teadvusse, et riigi ja ühiskonna valmisolek rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saanute vastuvõtu hüppeliseks kasvuks oli vähene ning tegevuskava nendega tegelemiseks tuli hakata koostama kiirkorras," lisas Karis.

Riigikontroll soovitab auditi tulemusena määrata Vabariigi Valitsusel ministeerium, kelle eestvedamisel kujundatakse pikaajaline kaitset vajavaid isikuid puudutav poliitika, milles sätestatakse erinevate ministeeriumide ja teiste osapoolte ülesanded ning ka vastutus. Lisaks tehti mitmeid konkreetsema sisuga soovitusi kultuuriministrile, tervise- ja tööministrile, sotsiaalkaitseministrile ning haridus- ja teadusministrile.

2015. aastal taotles Eesti piiril varjupaika 231 inimest ning rahvusvahelise kaitse andis Eesti nendest 78-le. Aastatel 2014–2015 kasvas varjupaigataotlejate arv ligi 50% ning neljakordistus kaitse saanute arv. Kokku on alates Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle New Yorgi protokolliga liitumisest 1997. aastal Eestilt varjupaika taotlenud 846 ning selle saanud 172 inimest.

Päästeameti andmetel on eluhoonete tulekahjude arv viie aastaga langenud.

Kui aastal 2011 oli Eesti kokku 1156 eluhoonete tulekahju, siis läinud aastal oli selliseid tulekahjusid 790 ehk 366 võrra vähem. Langus pole siiski olnud päris lineaarne, sest 2012. aastal oli eluhoonete põlenguid 1155, 2013. aastal 892 ja 2014. aastal 922.

Kõigi hoonetulekahjude arv oli 2001. aastal 1940, 2012. aastal 1897, 2013. aastal 1627, 2014. aastal 1833 ja eelmisel aastal 1610.

Suur osa tulekahjudest leiab aset kasutuseta hoonetes, seda eriti Põhja- ja Ida päästekeskuse tööpiirkondades. Nii moodustasid kasutuseta hoonete põlengud kõigist hoonepõlengutest läinud aastal Põhja päästekeskuse tööpiirkonnas 35 protsenti, Ida päästekeskuse tööpiirkonnas 28 protsenti, Lääne päästekeskuse tööpiirkonnas 20 protsenti ja Lõuna päästekeskuse tööpiirkonnas 17 protsenti.

Hoonetulekahjude kõige sagedasem tekkepõhjus on lahtise tule kasutamine. Sellele järgnevad elektriseadmed, suitsetamine ja kütteseadmed ning süütamine.