TNS Emori uuringu kohaselt oli tänavu oktoobrikuus põhitoiduainete ostukorvi maksumuseks 68,21 eurot ühe inimese kohta, mis on 0,16 eurot vähem kui septembris ja 0,52 eurot ehk 0,8 protsenti rohkem kui mullu oktoobris.

Võrreldes eelmise aasta oktoobriga on toidukorvi valitud toodetest enim ehk 36,6 protsenti kallinenud näiteks värske lõhe, importõunad on kallinenud 14,8 protsenti ja lahtine kartul 11,6 protsenti.

Lihatoodetest kallinesid broiler 3,6 protsenti ja lahtised viinerid 2 protsenti. Aastaga on oluliselt ehk 7,8 protsenti kallinenud või.

Võrreldes eelmise aastaga on hinnad enim ehk 18,8 protsenti langenud pikal importkurgil, M-suuruses kanamunadel 16,9 protsenti, importtomatil 13,8 protsenti ja banaanil 10,6 protsenti. Suhkur on odavnenud 8,6 protsenti, rukkileib 4,9 protsenti, kondita veiseliha 4,5 protsenti, kondita sealiha 2 protsenti, kilepakendis 2,5-protsendiline piim 1,8 protsenti ja lahtine kartul 1,5 protsenti.

TNS Emori põhitoiduainete ostukorvi kuulub üle 50 nimetuse toiduaineid piima-, liha-, teravilja-, kalatoodete ning puu- ja köögiviljade kategooriast, lisaks kanamunad ja suhkur. Toidukorvi koostamisel on lähtutud põhimõttest, et seal oleks esindatud põhilised tooterühmad sellise osakaaluga, nagu need on SA leibkonnauuringu andmetel tarbimises.

Toiduainete jaehinnad kogutakse 9 korda aastas 26 kauplusest Eesti suuremates linnades ning mais ja novembris 45 kauplusest üle Eesti. Hinnavaatlust tehakse Eesti suuremates jaekettides.

OECD värske raport toob esile paradoksi, et kõige kõrgematest fondi valitsemiskuludest hoolimata on just eestlaste raha fondidest enim kulunud – viie aastaga on eestlaste pensionifondidest kasumi teenimise asemel kadunud 5,2 protsenti raha, kirjutab Eesti Päevaleht.

Esmaspäeval avaldatud OECD pensionifondide raport toob eestlastele nukra sõnumi: 30 analüüsitud kõrgelt arenenud riigi seas on Eesti pensionifondide tootlust arvestades viimasel kohal. Viie aasta keskmine reaalne tootlus on meil –5,2 protsenti.

Asi pole üksnes arvudes või masendavas tabelis, sest inimkeelde panduna tähendab see, et tavainimese pensionikukrust on kadunud 5 protsenti rahast ja kokkuvõttes oleme selle võrra vaesemad. Pensionifondi idee kohaselt peaks aga rahasumma kasvama.

Sellise tulemuse on Eesti Päevalehe hinnangul põhjustanud kolm tegurit. Esimene neist on tarbijahinnaindeks. Nimelt kasvasid analüüsis kajastunud aastatel hinnad Eestis võrreldes teiste riikidega kiiremini ja seetõttu on ka reaalne tootlus väiksem ehk hoop tavainimese rahahulgale suurem kui mujal arenenud riikides. Kuid tarbijahinnahindeks selgitab pensionifondide kehva tulemust üksnes osaliselt.

"Reaaltootlus, –5,2 protsenti on vara omaniku jaoks kindlasti oluline, aga rahvusvahelise võrdluse puhul ei saa reaaltootluse baasil anda hinnangut fondi tubliduse kohta. Meie mure on selles, et ka nominaaltootlused on madalad ja see näitab tõesti, et Eesti fondijuhid teevad midagi teisiti kui nende kolleegid," ütles Eesti rakendusuuringute keskuse Centar finantsanalüütik Janno Järve.

Ta pidas silmas, et kui välja jätta hinnad ja raha üldine ostujõud, on meie tootluse näitajad ikkagi liiga madalad: 30 OECD riigist oli rohkem kui pooltel see 2 protsenti või üle selle, Eestil aga –1,8 protsenti.

Seega, midagi tegid eestlased teisiti. Analüütikute ja pankade sõnul oli peamine põhjus selles, et Eesti pensionifondid investeeritakse suures mahus aktsiatesse – kui nendega läheb hästi, on tõus suur, kui halvasti, on ka kukkumine valus. Magnus Piirits Praxisest selgitas, et kuna finantskriisi ajal kannatasidki enim aktsiad, pole imestada, et Eesti nii kõrgelt kukkus.

Võrreldes riikidega, mis samuti aktsiate rohkusega silma paistsid, olid Eesti pensionifondid sel perioodil vähem investeerinud võlakirjadesse ja muudesse instrumentidesse ja suur osa varadest hoiti rahas või deposiidis, mis on küll väikse riskiga, ent tootlust ei tõsta.

"Sellest ei tuleks välja lugeda seda, et aktsiad on halvad, vaid seda, et sellel perioodil oli aktsiate kumulatiivne tootlus negatiivne ja suur osa investeeringutest oli just aktsiates," selgitas Piirits. Majanduskriisis nägid kukkumise põhjust ka rahandusministeeriumi analüütikud ja pangad.

Ometigi oli Eesti kukkumine niivõrd palju suurem kui teiste, ka Soome ja Belgia oma, kelle investeeringud olid samuti suuresti aktsiates. Seetõttu on küsimus ka selles, kuhu aktsiatesse investeerida: ehkki Eesti investeerib eelkõige välismaale, moodustasid märkimisväärse osa hiljem kriisist räsitud lähinaabrid ja Ida- Euroopa.

"Minevikus oli meie portfellides väga kitsa regiooni, Ida-Euroopa osakaal ilmselt liiga kõrge. Kuigi kaotused olid aktsiates suured 2008. aastal ka arenenud turgudel, kukkusid aktsiad Baltikumis ja Ida-Euroopas ikka märgatavalt rohkem. Eks see sundis meid 2009. aastal ka oma positsioone ja lähenemist turgudele märkimisväärselt üle vaatama," põhjendas SEB Varahalduse juhatuse liige Sven Kunsing.

Uurides mida teisiti teha tuleks, soovitasid Swedbanki, SEB ja LHV eestkõnelejad praegusest langusest end mitte liialt morjendada lasta, sest majandus ongi tsükliline ja langusi tuleb ikka ette. Sama tõdes ka rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik Kertu Fedotov.

"Kuigi Eesti pensionifondide varade väärtuste kukkumine oli kriisi ajal suur, on ka järgnenud taastumine olnud suhteliselt kiire. Väiksemate pensionifondide osakute puhasväärtused ületavad juba kriisieelset taset, suuremad pole veel täielikult kriisist taastunud," rääkis Fedotov.

Centari eksperdid Janno Järve ja Indrek Seppo aga kritiseerisid fondihaldureid. "Meil oli küll finantskriis, ent arvestades seda, et meil on fondid olnud juba kümme aastat, võiks fondides ikkagi rohkem raha olla, kasv võiks olla toimunud kiiremini," tõdes Seppo. Samal meelel oli Järve, kelle sõnul ei käi fondide edu ja raha, mida eestlased fondi haldajatele maksavad, käsikäes ja seetõttu tuleks praeguse süsteemi puudustele näkku vaadata.

Lahendusena näevad nad hoopiski indeksfonde, kus pangatöötaja eest teeb töö ära masin. Välismaa praktika näitab, et suurt tootluse vahet kahe fonditüübi vahel pole, ent indeksfond on kordi odavam. Odavus on seejuures oluline näitaja, sest pankadele fondide haldamise eest makstava raha poolest on Eestlased OECD analüüsis kajastatud riikide hulgas esirinnas.

Kui näiteks väiksemate kuludega silma paistvas Taanis läheb fondi makstavast rahast pangale 0,1 protsenti, siis Eestis küündivad kulud sageli 1,9 protsendini. Teiste riikide näitajaid arvesse võttes on vahe suur. Mõneti on suurte kulude põhjus Eesti riigi väiksus.

"Väikeste fondide puhul ongi haldustasud kõrgemad. Taanis oli 2010. aastal ühe pensionifondi kohta keskmiselt 4,7 miljardit dollarit varasid, Eestis oli aga 62 miljonit dollarit varasid. Vahe on märgatav," põhjendas Piirits.

Teisalt pole aga pankadel pea olematu konkurentsi tõttu ka põhjust kulusid madalal hoida. "Inimesed valivad pensionifonde lähtuvalt reklaamist ja aktiivsest müügist, mida kõike tehakse haldustasude arvelt. Nii maksame me oma tulevase pensioni eest kinni suuri reklaamikampaaniaid," selgitas Seppo.

Kõik Eesti Päevalehega rääkinud eksperdid, välja arvatud pangad, tõdesid, et tegelikult on Eestis fondide mahud kasvanud juba kümme aastat ja ehkki kulud on veidi vähenenud, on valitsemiskulud ikkagi liiga suured. Probleem on seda valusam, et sisuliselt pole fondid kasumit teeninud, mistõttu analüüsi kaasatud riikidest maksame kõige rohkem, ent vastu saame kõige kesisema tootluse.

Näiteks nähtub finantsinspektsiooni 2013. aastal tehtudteh analüüsist, et Swedbank sai mullu 553,5 miljoni eurose fondimahu pealt 7,8 miljonit eurot valitsemistasusid, SEB pank sai 313 miljonilise mahu pealt 4,1 miljonit eurot, LHV pank 189 miljoni eurose mahu pealt 3,6 miljonit eurot ja Danske pank 147,1 miljoni eurose fondimahu pealt 2,6 miljonit eurot.

"Pensionisüsteemi stabiilsuse jaoks on väga oluline, et inimesed tajuksid seda süsteemi õiglasena. OECD analüüsi tulemusi vaadates on pensionifondide suunalist skeptilist hoiakut neile väga raske pahaks panna," ütles Järve.

Järvega nõustuvad finantsinspektsiooni ametnikud, kelle analüüsis kirjutatakse, et kulusid tuleks langetada. Peamiseks põhjuseks tuuakse tõsiasi, et kõrgemate kulude ja kõrgem tootluse vahel seost ei ole.

"Kohustuslike pensionifondide tasud ei erine oluliselt tavaliste investeerimisfondide tasudest, kuid arvestades pensionifondide investeerimisprofiili, on need siiski suhteliselt kõrged. Eriti kehtib see konservatiivsete pensionifondide kohta,” kirjutatakse analüüsis.

Seetõttu soovitavad nad välja töötada süsteemi, kus kulud hakkaksid sõltuma tootlusest. Võimalikud muudatused on praegu rahandusministeeriumis arutlusel. Peamiselt kaalutakse seda, et kohustada pensionifondide valitsejaid detailsemalt avalikustama oma tasude struktuuri näiteks tasud, mida võtavad teised fondid, kuhu pensionifondide vara omakorda investeeritakse ja panna valitsemistasu sõltuma fondi investeeringute struktuurist.