NAABRITE KRIIS • Vana aasta pärandas uuele aastale kaks kriisi – majanduskriisi Euroopas ja poliitilise kriisi Lätis. Kui majanduskriisi tulek aasta-poolteist tagasi veel välja naerdi, siis poliitilisest kriisist möödutakse vaikides, nagu oleks see vaid Läti siseasi. Ometi võib see kujuneda jaanalinnupoliitika jätkudes ohtlikumaks ja ulatuslikumaks kui praegune majanduskriis.

Läti on ilus maa soodsa asendi, tööka rahva ja rohkete kultuurimälestistega. See kõik on saanud talle saatuslikuks – viimase aastatuhande jooksul vaheldus üks võõrvõim teisega ja lätlastel õnnestus neist vabaks võidelda sama üürikeseks ajaks kui eestlastelgi. Ometi oleme mõlemad püsinud, säilitanud emakeele ja oma eripära. Võõrvõimudel oli jõudu meid alistada, aga mitte ümberrahvustada. Koos kaasajooksikute – kadakasakste ja pajuvenekatega – moodustasid võõrad tühise osa pärismaalaste keskel.

Sootuks uude olukorda kukkus Baltikum 1940. ja 1944. aastal Vene okupatsiooni ja kommunistliku diktatuuri tulekuga. Maa, eriti veel linnad, ujutati üle idast tulnutega. Rahvasuu tõdes olukorda tabavalt: Riia on ilus linn, aga liig palju on seal veel lätlasi!

Teatud piirini võib mõista inimest, kes otsib paika, kus on parem elada. Eriti inimest, kel pole rahvustunnet ega kodumaa-armastust, mis on iseloomulikud Euroopa rahvastele. Tundku siis rõõmu uuest kodumaast ja ärgu hakaku seda muutma samasuguseks, kust äsja põgeneti.

Möödunud sügisel kogusid uusasukad Lätis 187 387 allkirja vene keele muutmisele teiseks riigikeeleks. Äkki lõi neis põlema seni maha salatud rahvuslik uhkus: oleme venelased! Rahvustunne on ehteks igale inimesele, kuni sellega ei solvata teist inimest, eriti veel tema külalislahkust kasutades.

Lätlastel on vaid üks kodumaa ja see püsib, kuni seal läti keel kõlab. Võõrvõimu sissetungil põgenes 280 000 lätlast võõrsile. Kõik nad õppisid selgeks asukohamaa keele ja seadused. Nad elasid ja surid teadmises, et maailma jäi maa, kus kõlab edasi nende emakeel ja sirguvad uued läti põlvkonnad.

Kahekeelsel Lätil sellist tulevikku enam pole. Kõigepealt muutub ta mingiks Hongkongi taoliseks vabalinnaks, mille uputab ääretu tagamaa oma ostjate, suvitajate ja nõustajate massiga. Seejärel korraldatakse referendum taasühinemiseks enamuse emamaaga. Maa vallutatakse, seekord demokraatlike mängureeglite kohaselt. Euroliit ja NATO laiutavad käsi – nad ei hakka ometi sõdima rahva enamuse tahte vastu! … Nii kaob ühe rahva tulevik ja ka ajalugu, sest lätlaste eneseteostus ärkamisajast iseseisvuseni kuulutatakse eksituseks või natsionalistide vastutustundetuks kuriteoks.

Kõik see tunnistab juba nüüd Baltimaade rahvuspoliitika läbikukkumist. Üleöö pähe löönud peremehetundega lubati taasiseseisvumisel kõigile siiajäänuile rohkem, kui meie riigi alustalad kannavad. Aralt hiiliv on meie ajalookäsitlus. Pole ime, et just selle pinnalt tuletati vastulause: tulime siia teie rusudeks pommitatud linnu ja majandust üles ehitama, mis okupatsioonist te räägite?! Mullu kommenteerisid Vabadussõda juba meie omad kirjatargad: see polevat üksnes eestlaste, vaid ka siia tulnud sakslaste ja venelaste võit! Sama targalt võiks öelda, et „Tõde ja õigus” pole kirjutatud Tammsaarel üksi, vaid Andrese, Pearu, Mauruse jt koostööna.

Meie kõrgelt blondeeritud pead sõimavad ajalehes (2011. aasta 5. detsembri Postimehes) „Kremli piraate” ning nõuavad neilt Venemaa demokratiseerimist, julgemata nõuda kehtivate seaduste rakendamist oma pealinnas laamendavaile ja punalippe lehvitavaile jõukudele. Meil pole õigust nõuda, kes valitseb Venemaad, kuid meie kohus on nõuda, et Eestis valitseks kord „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. (Eesti Vabariigi põhiseadus, kehtiv 1992. aastast.)

22. detsembri hääletamisel Läti riigikogus kukkus läbi vene keele võtmine teiseks riigikeeleks. Vene erakond nõudis sama küsimuse uut hääletust 2012. aasta 18. veebruari referendumil. Olenemata tulemusest ei maanda see pingeid, mille mootoriks on jätkuv jaanalinnupoliitika – silmade sulgemine tõsiolude ees mõlemal poolel. Neil pole kaotada midagi, alles jäävad suur kodumaa ja emakeel. Meie aga kaotame minnalaskmisega kõik, ka iseenda.