SEPP TELESAATEST • See mees, kellest pisike jutt tuleb, pole keegi muu kui Peeter Reemann. Ta elab koos oma perega Võru ja Rõuge vahel metsa sees ning tema koduküla kutsutakse Tilgu külaks. Reemann on sepp, keda tuntakse üle vabariigi ja kaugemalgi.

Meie juhtusime Tilgu külla saate „Õhtusöök viiele” tõttu, aga tegelikult läks Peeter Reemanniga seal jutt sepatööle, sest see on üks väga eriline töö. Pealegi on tema selline mees, kes teeb ainult tellimustöid ja neistki peab ta pooled ära ütlema sellel lihtsal põhjusel, et pole aega kõiki tellimusi täita.

Oma senise elu võtab Reemann kokku nii: „Alustasin sepatööd 1990. aastal Eesti Restauraatoris. Seda iidset ametit aga olen õppinud Tallinnas, täpsemalt sepikojas Kolm Seppa. Oma algteadmiste eest peaksin tänama kõiki viit seppa, kes seal töötasid. Praegused oskused on aga välja lihvinud aeg. Lisaks olen käinud ennast täiendamas Austrias meister Walfrid Huberi käe all ja mõned päevad töötanud Ungaris erinevate kohalike meistritega. 2001. aasta alguses käisin Norras Lillehammeris meister Halle Groenlingi juures ennast täiendamas. Peamiselt kulus aeg oskuste omandamises palkmaja ehituses kasutatavate tööriistade valmistamiseks. Sepiste valmistamisel kasutame vanu sepatöö võtteid, aga ka tänapäevaseid lahendusi. Sepised valmivad vastavalt meie ja kliendi vahelisele kokkuleppele. Valmistame enamjaolt kõike, mis selle iidse ametiga seotud.”
Peeter Reemanni kodu, selle kaunis ümbrus ja muidugi sepikoda asuvad Rõuge vallas. Nii et uudishimulikel tuleb jõuda ikka üle Võru valla piiride. Praegu on Peetril abiks ka abisepad, neid on kohe paar tükki ja lähipäevil pidi tulema veel kaks õpipoissi, kelledest võiks tulevikus sepp saada.

Rakvere linnus on praegu suurtellija

Kuigi oli pühapäev, tegi Peeter Reemann tule ääsile, sest tal oli vaja teha Rakvere linnuse jaoks valgustite osasid. Suurem jagu oli tehtud ja selle pärast nägime meiegi mõningaid, millel uhke tilluke hunt küljes, ja veel vidinaid, millele nimegi ei oska anda. Ega need uhked varvad selliseks jää, Peeter näitas rippuvat lampi ja kui nüüd õigesti aru saime, siis sedamoodi lambid tulevad ka Rakvere linnusesse. „Eks sinna tuleb veel ja veel asju. Näiteks keskaegseid piinariistu, mõnele on raske nimegi anda. Küllap see on negatiivne efekt, et teen nii palju Rakverele ja vanad kliendid jäävad pisut tagaplaanile, aga küllap nad annavad andeks. Ja küllap leidub varsti ka nende jaoks aega. Nagu öeldud, teen ainult tellimustöid ja vaid mõningat sorti naelu on mul valmis. Muide, neidki läheb päris palju vaja.”

Nagu öeldud pole Peeter Reemannil ladu, kuhu ta sepatööd paneb, et järsku mõnel laadal ostetakse. Kõik läheb kohe tellijale, töö on kõrge kvaliteediga ja ka omanäoline.

Peeter teeb sepatööd ka palju välismaale ja, muide, Siberissegi on teinud. Kust Peeter rauda saab? Ikka ostab ja kalli raha eest, aga see on juba teine jutt. Mõistlikum on Peetri töid, mis tal parasjagu käsil, kohapeal imetleda või siis näpuotsatäit neid töid, mis juba paigas ja oma peremehi rõõmustamas, internetist vaadata. Kõike aastate jooksul tehtut niikuinii ei näe.
Peeter Reemann on hea jutuga ja oma tööst võib ta paeluvalt rääkida. Meie käisime tema juures mitme asja pärast ja üks neist oli, muidugi, söögitegemise võistlus.

Metsanotsu alla ja banaanid peale

Peeter Reemann pole ainult Eesti supersepp, ta on ka hea söögitegija. Eks söögitegemine ole talle ka hobiks, sest sepatöö on tõsine töö, mis leiva lauale toob. Peetri ema töötas kokana ja poiss õppis tema kõrvalt, sest see amet meeldis talle ning ema tegi ka väga maitsvat toitu.

Kuigi „Õhtusöök viiele” võttetoimkond on paljutki ära keelanud, mis tähendab, et avalikkuse ette ei tohi seda tuua, saime Peetriga ikkagi natuke sellest rääkida. Peeter Reemann valmistas oma söögi peaaegu lõpus ja tal oli kogu üritusest pilt selge. „Ma ei nõustunud nii kergesti seda mängu kaasa tegema ja algul ütlesin helistajale Tallinnast päris halvasti, et „mina idiootidega ühes saates ei esine”, aga siis selgitati ikka ära, mis ja kuidas, ning ma jäin rahule. Mulle meeldisid ka teised osavõtjad, igaüks oli oma nägu. Võib-olla oleks pidanud vaatama, kus keegi süüa tegi ja kellega, aga nii ta läks. Küpsetasin leiba, sest seda teen ma ka üsna sageli, ja metsseapraega läks ka vist täkkesse. Hindasin teiste söögitegemist nii, nagu arvasin, ja loodan, et mitte väga valesti. Üldiselt mulle Võru saade meeldis ja need toimingud, mis seal vahel toimusid. Mis puutub saate pikkusesse, mis kestis umbes 22 minutit ja salvestamise aega, mille kestus oli vaata et 12 tundi, siis vahe on ülipikk.”

Öeldakse, et kaua tehtud kaunikene, nii et … Peetri söögitegemine langes ühte naistepäevaga ning küllap see mõjus ka tema toidule ja rohketele punktidele. Ka ajakirjandus on Peetri kokakunsti kenasti kokku võtnud: mees küpsetas ise leiva ja määris selle küüslauguvõiga – esimeseks toiduks oli see mõnus suutäis, sest näitas, et mees on läbi ja lõhki loominguline inimene; seda näitas ka metssea ahjupada ja praetud banaanid.

Üks hobi on Peeter Reemannil veel ja see on ATV-sõit. Õigem on öelda võistlemine ja võistluste korraldamine. Aga sellest räägime siis, kui suur kevad väljas on.

Sepatööga tuleb võrdseks pidada Peetri kodu, samuti tema nelja lapse kasvatamist. Kui keegi seda nii ei arva, siis on tal endal elust veel palju õppida. Peeter arvab küll. Ja talle on toeks naine Ülle. Nüüd juba igas mõttes, sest Ülle hakkab Peetrile raamatupidajaks, selleks on kursusedki lõpetatud.

Soovime Peeter Reemannile jõudu, uusi mõtteid ja ideid, mis kunagi vanaks ei lähe!