Kanepi valla põhjapoolses osas asuva Krimmi talu perenaine Liidia Kängsepp on tegusa naisena kogu elu pidanud riigitöö kõrvalt loomi. 25 aastat tagasi, kui ta ringiga taas koju Põlvamaale jõudis, tegeles ta nii kurkide kui lehmakasvatusega. Kui 12 aastat tagasi piima enam kuhugi viia ei olnud, piimakari likvideeriti ja pilk pöörati väiksemate loomade poole.

Loomaaretus on justkui kunstniku töö

Praegu on Liidia Kängsepp pensionil ja põllumajanduslikuks põhitegevuseks on lambakasvatus. „Algul ei olnud aretusmaterjali kuskilt osta ja kari tekitati endale kõik ise,” meenutas ta. Alustatud sai kümne loomaga. Lammaste viljakuse, lihajõudluse ja emaomaduste parandamiseks ostis naise elukaaslane dala tõugu jäära. Nüüd on kokku 39 põhiutte ja 12 noorutte ning tegemist on mahekarjaga.

Kuus aastat on oldud jõudluskontrollikari. „2008. aastal oli Eestis 50 jõudluskontrollikarja, nüüdseks on suurem osa neist kadunud,” kirjeldas Liidia hetkeolukorda. Aretusprogrammis osaleb 11 karja, millest kuus on valgepealised. Kängsepp on kaks aastat osalenud Eesti valgepealise lambatõu aretamise programmis.

Lambakasvatus on perenaise kirjelduse järgi nagu kunstniku töö: „Kujundad nagu kunstnik oma teost.”

Lammaste lihaomaduste parandamiseks toodi möödunud aastal karja tekseli tõugu jäär. Tekseli lammastel on lihasmassi rohkem, liha ei ole rasvane ja viljakus on väga hea. „39 utest kaheksa tõid ilmale kolmikud,” lausus perenaine uhkusega.

Hetkel ongi karjas tekseli veresust kõige rohkem. „Lihakamate lammaste eest lubati hakata kõrgemat hinda maksma,” on Liidia lootusrikas.

Lihana realiseerimist takistavad liiga karmid euronõuded

Lammaste lihana realiseerimisel on probleemiks loomade tapmine. „Kunagi taheti teha liikuvat tapamaja, kuid sellest ei tulnud midagi välja,” meenutab Liidia. Märjamaal küll võetakse lambaid vastu, aga väikeses koguses lammaste transport sinna ei tasu ära. Tapamajades on konjunktuuriinstituudi andmetel keskmine kokkuostuhind veidi üle kolme euro. Kauplustes küsitakse lambaliha kilo eest ligi kümme eurot.

Kängsepa sõnul plaanitakse Jõgevale rajada niisugune tapamaja, kuhu viid lambad ja tagasi saad pakendatud liha. „Aga ka Jõgeva asub küllaltki kaugel ja teenuse ostmine tasub ainult siis ära, kui viia korraga palju lambaid. Siis tekib aga kohe uus probleem – kuhu müüa kiiresti suur kogus liha?” arutleb Liidia.

Kodus on Eestis lubatud loomi tappa ainult oma tarbeks. „Eks meil olegi nende Euroopa Liidu nõuetega liiale mindud,” nendib perenaine. Poolas käies nägid nad, kuidas piimalambakarja lüpsti käsitsi, nõud kuivasid räästa all ja juustu tehti saunakeses. Ometi oli ka neil seina peal Euroopa Liidu sertifikaat. Rohkem arenenud riikides (näiteks Belgias ja Hollandis) olid korralikud lüpsifarmid, aga ka seal ei olnud nõuded nii viimseni täidetud nagu meil.

Tegelikult müüb Liidia Kängepp oma uttesid meelsamini elusana kui lihana. Sel aastal organiseeriti mitu koormat lihajäärasid Türki. Eelmise aasta detsembri lõpus käisid taas türklased karja vaatamas ja viimased kuus lähevad neile.

Käsitöö leiba lauale ei too

Kuigi Krimmi talus on lambakasvatuse esmaeesmärk tõuloomakasvatus, püütakse talus ka villast tulu teenida. Pestud villast lahtisaamisega ei ole Kängsepa sõnul mingit muret. Seda ostab kokku Sireli talu. Probleeme võib tekkida musta villaga. Kuna perenaine pöab ise oma lambad, saab ta mustema kõhualuse villa puhtamast eraldada ja pesemine ei valmista erilisi raskusi. Teenusena pügamisel eraldamist ei toimu ning pesu on märksa aega ja energiat nõudvam.

Kui vähegi aega on, valmistab Liidia villast mitmesuguseid tooteid. Peamiselt kingituseks, aga ka tellimise peale teeb Liidia lambavillast tekke ja patju ning vilditud seepe. Ka villaste sokkide järele on nõudlus naise hinnangul endiselt olemas. Probleem on pigem kudujate puuduses. Vanad inimesed enam ei jõua ja noored ei oska. Nagu ema, nii ka Liidia kunstnikust tütar armastab käsitööd. Tema valmistab ainulaadseid tikitud viltprosse ja sõlgi, aga ka susse, kotte jms. „Kahjuks käsitöö suurt teenistust ei too ja sellega üksi ära ei elaks,” nendib Liidia.

Väikeloomapidamine on pigem hobi kui elatusallikas

Liidia hinnangul on väikesel tegijal põllumajanduses raske hakkama saada. „Äraelamiseks jääb sellest siiski väheks ja keegi perest peaks käima palgatööl,” on naine veendunud. 100 000 krooni aastatulu võimaldab kokkuhoidlikku elamist ja ei mingeid investeeringuid.

Kuigi Kaagna küla võib pidada noorte inimeste külaks (50 elanikust 28 on lapsed), ei tegele loomakasvatusega seal keegi. „Ükski kana ei kaaguta ega kukk kire enam kuskil,” lausub Liidia ohates. Tööjõulised inimesed on endale rakenduse leidnud kuskil mujal.

Liidia jaoks on lambakasvatus ja villast käsitööesemete valmistamine pigem südamelähedane hobi. Pensionile jäänuna saab ta endale seda lubada. „Pealegi on nii hea vaadata lammaste hooldatud ilusaid heinamaid ümbruses,” lisab naine naerusuiselt.