Äsja lõppenud Võrumaa Teataja koerakonkurss oli vaata et menukamgi kui läinudaastane armsaima kassi konkurss. Üle ootuste palju oli nii osavõtjaid kui ka nende poolt hääletajaid.

Kui veel eelmisel aastal saabus toimetusse mitu pahast telefonikõnet, et miks me korraldame kasside karusselli, kas muust enam kirjutada ei ole, siis sel aastal meid enam ei sarjatud. Vastupidi – tagasiside on olnud väga positiivne. Ka need, kes ise oma koera pilti konkursile ei saatnud, on kannatamatult küsinud, millal juba võitja selgub?

Kui võidukoer Mehisele auhinda üle andmas käisime, rääkis tema perenaine Aune läbi naerupisarate, et kui olime teda Mehise auhinnalisest kohast teavitanud, helistas talle tuttav, kes kurtis, et naaber on tema korteri ära uputanud. Kui naine talle Mehise võidust rääkis, muutus tuttavalgi tuju nii heaks, et uputatud korter läks hoopistükkis meelest.

Just selliseid ehedaid ja positiivseid emotsioone olemegi tahtnud oma kahe konkursiga pakkuda.

Selge see, et maakonnalehe üheks tähtsaimaks ülesandeks on kirjutada kohaliku elu probleemidest ja olulistest sündmustest, kuid vahel võib ju ka rihma lõdvaks lasta ning lihtsalt midagi ilusat või armsat nautida. Kassid ja koerad – inimese parimad sõbrad – armastavad meid tingimusteta ning on heaks stressirohuks – juba seepärast tasuks neid oma ellu lasta. Kel endal ei ole võimalik koera või kassi võtta, võib teha head ja minna appi varjupaigale, mille elanikele rõõmu valmistamiseks piisab väga vähesest – lühikesest jalutuskäigust, väiksest paist ja kallist.
Koerad armastavad meid niikuinii, selline on juba nende ustav loomus, kuid kas ka meie armastame oma koeri? Sest ärgem unustagem, et kõige suurem sõber koer ei vaja mitte ainult ninaesist ja magamisaset, vaid ka hellust – silitusi-kallistusi ning palju tähelepanu.

Südantsoojendav oli kuulda, kuidas Mehise pere oma lemmiku eest hoolitseb – pole vähimatki kahtlust, et ta on täieõiguslik pereliige. Me kõik saame koerte, inimese kõige suuremate sõprade heaks midagi ära teha. Kui sul on koer, siis ära hoia teda kogu aeg ketis – koer vajab vabadust ja liikumisruumi nagu sa isegi. Ära paku talle kehva toitu, sest sa isegi ei taha seda. Ja luba talle vähemasti kord päevas oma aega ja tähelepanu, sest sina isegi känguksid selleta.

Tee head vähemasti ühele koerale ja juba oledki maailma pisut paremaks muutnud. Sellest võidavad kõik kõige suuremad sõbrad.