Jõululaupäeva veetsin sel aastal üksinda maal, Heli oli koos oma lastega Tallinnas. Ukul oli kontsertidevaheline aeg, Inge on Tallinna ülikooli keemiatudeng ja Eva, kes õpib Taanis moedisaini, oli samuti koju tulnud.

Maalisin, kirjutasin artiklit ja mängisin klaverit. Õhtul tuli mu naaber Karl Kaska ja kutsus mind kaasa Urvaste kirikusse, kuhu ta parajasti oma perega suundumas oli. Esialgu keeldusin, sest ma ei tahtnud maalimist pooleli jätta ja hakata end pidulikumalt riidesse panema. Siis aga mõtlesin ümber, sest alati on kergem „ei” ütelda, kui kasutada võimalust ja tegutseda.

Urvaste kirik on tõesti kaunis. See ehitati esmakordselt 1558. aastal, kuid põles maani maha. Uuesti valmis see 1627. aastal. Kirik on nagu muinasjutuline piltpostkaart. Ta asetseb mäe peal ja vaatab alla järvele. Kohe kiriku kõrval järgmisel mäeharjal on surnuaed.

Jõudsime jõulujumalateenistusele. Väljas oli kottpime, kuid kirik valgustatud. Just enne kirikuni jõudmist viib tee alla orgu, seejärel ronib auto käänulist teed pidi mäest üles ja jõuabki otse kiriku ukse ette. Karl rääkis, et tema lapsepõlves oli see tee munakivitee ning igal jõululaupäeval tekkis orgu autoderivi, kuna nad ei suutnud mäest üles sõita, ilma et oleks rataste alla liiva raputatud ja autosid tagant lükatud. Ega tol ajal polnud autodel talverehve ja naelkummidest polnud keegi kuulnudki.

Sadas lund, kui me kirikuni jõudsime, ja samas haaras meid endasse udu. Kirik täitus rahvast. Nägin seal paljusid tuttavaid, keda polnud kohanud juba pikemat aega.

Urvaste pastor Üllar Salumets on kena noor mees. Ta on matnud mõlemad Heli vanemad, aga ka Hillar Pähni ema. Ma mäletan Hillarit Lakewoodi ajast. Ta tuli sinna Chicagost, aga praegu elab ta samuti Eestis. Mitu aastat tagasi tuli ta koos emaga meile maale külla, et kohtuda Heli isaga ja minuga. Hillari isa Elmar Pähn oli Urvaste pastor enne põgenemist Eestist 1944. aastal. Esimesed viis aastat oldi Saksamaal, siis suunduti Ühendriikidesse. Elmar Pähn teenis Chicago eesti kogudust kuni oma surmani 1991. aastal.

Heli isa ja Hillari ema jutuajamise käigus selgus, et Elmar Pähn oli leeritanud Heli isa. Heli tõi välja oma isa leeritunnistuse, millel oli Elmar Pähni allkiri. Jah, maailm on tõesti väike!

Hillar rääkis, et ta oli lugenud minu artiklit sellest, et Erki Nool aitab meid Kurenurme päikesepargi projektiga. Erki õde aga on Kanepis pastor – ka tema on olnud seotud Hillari isaga.

Küllap pastor Salumets teadis, et kirikulistel on kodus veel palju tegemist ja seetõttu oli teenistus üsna lühike, kuid väga südamlik, seda täiendas kirikukoori kaunis laul. Ka luges ta ette peapiiskop Andres Põdra head soovid, mis ta oli saatnud kõikidele kogudustele. Siis oli mul kahju, et ma olin siin maal olles maganud maha ühe raamatuesitluse kutse, mis tuli e-mailiga. Tegemist oli EELK konsistooriumi välja antud raamatuga „Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel”, mille oli toimetanud Anne Velliste.

Pärast jumalateenistust mindi surnuaiale ja süüdati küünlad omaste haudadel. Minagi läksin koos Karli, tema abikaasa Merikese ja tütre Dailega kaasa, et süüdata vähemalt pool tosinat küünalt Kaskade suguvõsa haudadel. Oli väga meeliülendav pilt näha sadu värelevaid küünlaid õhtupimeduses haudadel valgust heitmas. Kahju, et mu fotoaparaat ei suutnud ka välguga ühtegi korralikku võtet sellest teha.

Hiljem aga sõime Kaskade juures jõulutoitu, mille hulka kuulus suurepärane vaarika-juustukook, mille Merike oli küpsetanud.

Õhtul helistasin Helile ja ütlesin, et käisin Urvaste kirikus jõuluõhtu jumalateenistusel. Heli vastas, et vähemasti üks meist käitus sel õhtul nii, nagu peab. Südaööl helistasin ka Ameerikasse oma tütrele Maarikale. Seal oli alles õhtu. Kogu pere oli koos ja ma sain kõigiga rääkida.

Nii olidki minu jõulud sel aastal väga toredad. Kuna teadsin, et Heli saabub vana-aastaõhtuks maale, olin kindel, et ka aastavahetus tuleb rõõmuküllane.

Toredat uut aastat kõigile lugejatele!