Seksuaalvägivald on laialt levinud, kuid vähesed kannatanud pöörduvad abi saamiseks politseisse või tervishoiuasutusse. Eestis jäävad need vägivallakuriteod rohkem varjatuks kui Euroopa Liidus keskmiselt, rääkis naistearst Made Laanpere Tartu Ülikooli konverentsil „Kliinik 2020“.

Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on seksuaalvägivald igasugune sunni abil toime pandud seksuaalvahekord või -vahekorda astumise katse. Selle hulka kuuluvad ka soovimatu seksuaalse alatooniga märkused, lähenemiskatsed või muul moel inimese seksuaalsuse vastu toime pandud teod, sõltumata toimepanija suhtest ohvriga ja teo toimepanemise kohast.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet korraldas 2014. aastal Euroopa riikides enam kui 40 000 naist hõlmanud uuringu, mille eesmärk oli saada ülevaade seksuaalvägivalla levimusest. Tulemustest nähtus, et 13% uuringus osalenud Eesti naistest – iga kaheksas naine – on pärast 15. eluaastat kogenud seksuaalvägivalda. Väga vähesed pöörduvad abi saamiseks politsei või tervishoiuasutuse poole.

Uuringu andmetel ei otsi 54% seksuaalvägivalla all kannatanud Eesti inimestest abi, mujal Euroopas on see näitaja 39%. Kui teistes Euroopa riikides pöördus 15% seksuaalvägivalla ohvritest politsei ja 34% tervishoiuasutuste poole, siis Eestis otsitakse abi tunduvalt vähem – politseisse pöördub 10% ja tervishoiuasutuste poole 23% seksuaalvägivalla ohvritest.

Üks põhjus, miks nii vähe abi otsitakse, võib olla suhtumine seksuaalvägivalla ohvrisse. Kahjuks on Eesti inimeste seas levinud vägivallaohvrit süüdistav hoiak. TNS Emori (2014) uuringust nähtub, et sõltumata soost ja rahvusest leiab pool Eesti inimestest, et vägistamise ohvriks sattunud inimene on ise süüdi.

Kaitsemehhanismid

Seksuaalne rünnak on ootamatu, meelevaldne ja ennustamatu. Neurobioloogiliste reaktsioonide tulemusena valmistub ohver selles olukorras võitlema ja põgenema. Kuna vägistamise situatsioonis on jõuvahekord aga väga ebavõrdne, siis enamasti tajub hirmukeskus, et põgenemine ei ole võimalik ja vastuhakk on kasutu. Vähe on neid, kes hakkavad vastu ja võitlevad edukalt.

Uuringutest nähtub, et umbes 80% vägistamise ohvriks sattunud inimestest ei tee enda päästmiseks midagi (kõrvaltvaataja seisukohalt). Ellujäämiseks rakenduvad ohvril ekstreemsed kaitsemehhanismid, mis kutsuvad esile toonilise liikumatuse. Seda iseloomustab südamelöögisageduse langus ja skeletilihaste hüpotoonia. Teadvus hägustub ja tekib valutundetus. Ka aju püüab ohvrit kaitsta – tekib dissotsiatsioon ehk väljalülitumine ja eraldumine kogu situatsioonist.

Selle tagajärjel ei pruugi seksuaalvägivalla ohvrid alati täpselt mäletada, mis nendega juhtus, ja hilisemad meenutused võivad olla pigem hektilised. Keha kaitsemehhanismidest tulenevad nüansid panevad teinekord menetlusprotsessis ohvri tõsiseltvõetavuse suure kahtluse alla. Seepärast on oluline, et seksuaalvägivalla ohvriga kokku puutuv inimene mõistaks neid mõjutegureid.

Esimene inimene, kes ohvriga pärast rünnakut kokku puutub, võib ohvrile anda võtme paranemiseks või vastupidi, teda taasohvristades abist kaugemale viia. Näiteks küsimus „Miks?“ ei ole kohane, sest juhtunut ei ole võimalik üheselt põhjendada ja seegi küsimus põhjustab taasohvristamist.

Tagajärjed

Seksuaalvägivald tekitab ohvrile nii vaimset kui ka füüsilist kahju. Tervisehäired süvenevad eriti siis, kui ohver hoiab toimunu enda teada. Levinuimad seksuaalrünnakuga seotud tervisehäired on näiteks depressioon, ärevushäire, paanika, unehäired ja foobiad. Füüsilised tagajärjed võivad olla vigastused kehal ja suguelunditel, soovimatu rasedus ja nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse.

Tagajärgedega võitlemine tekitab kroonilist stressi ja kroonilise valuga kulgevaid seisundeid. Pooltel ohvritel tekib posttraumaatiline stress. Psühholoogiliste tagajärgede mõju on suurem siis, kui seksuaalvägivalda eiratakse ja pisendatakse ning ohvrit süüdistatakse või peetakse ebausaldusväärseks.

Kokkuvõte põhineb Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia lektori ning Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti Made Laanpere ettekandel „Seksuaalvägivalda kogenud patsiendi käsitlus“, mille ta pidas Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi täienduskeskuse korraldatud täienduskonverentsil „Kliinik 2020“.

Aastal 2019 oli keskmine brutokuupalk Eesti ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides 1407 eurot ehk 7,4% kõrgem kui 2018. aastal. Brutokuupalk oli kõrgem teises ja neljandas kvartalis.

Keskmine brutokuupalk oli endiselt kõrgeim info ja side tegevusalal ning finants- ja kindlustustegevuses, madalaim aga majutuse ja toitlustuse tegevusalal, kinnisvaraalases tegevuses ning muudes teenindavates tegevustes.

Võrreldes 2018. aastaga tõusis keskmine brutokuupalk kõige enam muudes teenindavates tegevustes (organisatsioonide tegevus, kodutarvete parandus, iluteenindus) ning tervishoiu ja sotsiaalhoolekande tegevusalal, vastavalt 14% ja 10%. Keskmine brutokuupalk langes põllumajanduse tegevusalal 1,9% ja kinnisvaraalases tegevuses 0,7%.

Avalikus sektoris oli keskmine brutokuupalk 1525 eurot ja tõus aastas 9,5%. Erasektoris, nii Eesti kui ka välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõttetes, oli keskmine brutokuupalk 1368 eurot ja tõus aastas 6,7%.

Maakonniti oli 2019. aastal keskmine brutokuupalk endiselt kõrgeim Harju (1531 eurot) ja Tartu (1426 eurot) maakonnas ning madalaim Hiiu (992 eurot) ja Valga (1058 eurot) maakonnas. Brutokuupalk tõusis igas maakonnas. Kõige kiirem tõus aasta jooksul oli Põlva, Lääne ja Pärnu maakonnas ning aeglasem Jõgeva ja Rapla maakonnas.

Tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus oli 1886 eurot ja tunnis 12,5 eurot. Keskmine tööjõukulu kuus palgatöötaja kohta tõusis aasta varasemaga võrreldes 7,3%.

Möödunud aasta viimases kvartalis oli keskmine brutokuupalk 1472 eurot ehk 6,3% kõrgem kui 2018. aasta neljandas kvartalis. Keskmine brutotunnipalk oli 8,4 eurot, mis on 7% kõrgem kui aasta varem. Võrreldes kolmanda kvartaliga tõusis keskmine brutokuupalk kõige enam hariduse (15,1%) ning kunsti, meelelahutuse ja vaba aja (10,5%) tegevusalal, langes aga majutuse ja toitlustuse (1%) ning põllumajanduse tegevusalal (0,2%).

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis (IV kvartal, 2019. aasta).