Diana Saare on sündinud 8. mail 1978. aastal Meremäe vallas. Teise perekonnanime – Tan – sai ta 12 aastat tagasi, kui abiellus Nick Taniga. Vähe sellest, et ta oma 32 eluaasta jooksul on juba kolmel kontinendil elanud, tuli tal ja tema perel läbida ka väga raske katsumus – tütre surm.

Kuidas Sa siis laia maailma lendasid?

Diana: Koduses Kuksina külas elasin kuni Meremäe keskkooli lõpetamiseni. Seejärel õppisin kodumajandust ja sekretäritööd Põltsamaal. Millegipärast tahtsin ikka laia maailma lennata. Ükskord sõitis meie kultuuritöötajate delegatsioon Rootsi, külla sõprusvallale. Ja laeval Regina Baltica tutvusin hiina noormehe Nick Taniga. Paar aastat varem, 1995. astal oli ta just kaitsnud doktorikraadi Linköpingu ülikoolis Lõuna-Rootsis. Abiellusime 1998. aasta 28. detsembril, seega just 12 aastat tagasi. Seekord oleme esimest korda pulma-aastapäeval eraldi ja eri riikides: mina koos poja Gabrieliga Eestis, Nick Hiinas, Pekingis.

Elasite siis Rootsis?

Diana: Ei, töö viis mu mehe ja muidugi ka minu USAsse, selle läänerannikule New Jerseysse. Seal sündis ka meie tütar Regina Melody.

Aga juba 2000. aastal kolisime Californiasse ja jäime sinna 2010. aasta septembrini. Elasime linnakeses Laguna Niguel, mõnusas kohas, kust kümme minutit sõitu Vaikse ookeani äärde, mägedesse 120 km. Los Angelesse on 90 km ja San Diegosse samapalju.

Sellest paradiislikust Californiast on Sul väga helged ja samas ääretult kurvad mälestused …

Diana: Kui ma sain 25aastaseks ja Regina oli viieseks saamas, diagnoositi tal ajukasvaja. Tagantjärele arvan, et need kuus aastat, mis möödusid Regina elu lõpuni, polnud ainult kannatuste aeg. See oli ka armastuse ja õppimise aeg, inimestega suhtlemise aeg. Tütrele tehti neli ajuoperatsiooni, 32 kiiritusseanssi ning ligi 30 keemiaravikuuri. Me proovisime ka loodusravi, kuid ta suri järgmisel päeval peale 10aastaseks saamist.

Ma ei teagi, kas mu elu ka teisiti oleks võinud minna?

(Vahemärkusena väljavõte Diana Saare Tan ja Helen Eelranna raamatust „Regina. Mu imekaunis võitlejanna”: „Regina Tan (19.09.1999–20.09. 2009) oli eesti-hiina päritolu tüdruk, kes oma ainsad 10 eluaastat elas Ameerika Ühendriikides. Nelja-aastasena haigestus ajuvähki ning pidas kuus aastat ränka ja vaprat võitlust haigusega … Viimaks tuli Reginal ja ta perekonnal haigusele alla vanduda”).

Oktoobris oli Obinitsa raamatukogus Sinu raamatu esitlus. Raamatu müügist saadud tulu läheb Su tahtel Tallinna lastehaigla ajukasvajatega patsientide ravitoetuseks.

„See on vapra tüdrukukese vapra ema Diana Saare Tani õilis tegu, sest tõdegem: väga suur hulk inimesi on jäänud veel sellelgi, 21. sajandil rikastuma teiste inimeste surmadest, mida toovad sõjad, tekitatud tõved ja koguni arstirohud,” ütlesin toona.

Diana: Nii see on. Helen Eelranna kirjastus peaks teadma, missugune on senine läbimüük.

Lapse surma puhul küsid tahtmatult: oli see saatus? On Sulle unes midagi ilmutatud?

Diana: On küll. Kui Regina oli alles sündinud, nägin ükskord unes, et laps on ilma peata; hakkasime pead otsima ja järve äärest leidsime pea, naeratus näol. Kui kasvaja edukalt ära opereeriti, mõtlesin: näe, pea saigi ilusti otsa.

Kirjutasite koos Helen Eelrannaga raamatu. Kuidas tulite sellisele mõttele?

Diana: Pidasin arvutipäevikut, blogi, see oli omamoodi maandus, suhtlemine inimestega. Helen juhtus seda lugema ja ta saatis mulle meile, esitas lisaküsimusi. Ütles, et Eestis neist asjadest avalikult ei kõnelda ega kirjutata. Kui Regina suri, jätkasime kirjavahetust ja Helen vormistas kogu materjali raamatuks. Mu meelest tegi ta seda väga oskuslikult, tabades sedagi, mis ridade taha jääb. Helen Eelrand elab Hispaanias, ta ise on kirjutanud romaani ja pannud kokku elulooraamatuid, näiteks Anne Veesaarest.

Nüüd elad Pekingis. Ameerikast olete Aasiasse siirdunud …

Diana: Mu abikaasa Nick – ta sündis 30. märtsil 1966 – lõpetas omal ajal Pekingi ülikooli ja on kogu aeg tegelnud arvutiasjandusega. Loob, või teisiti öeldes disainib mikrokiipe. See töö meeldib talle väga. Pekingis on tema firma ja siin ta soovib luua praegustest odavamaid mikrokiipe ning nõnda edu saavutada.

Elame omamoodi kesklinnas, kuigi päris kesklinna on 14 km. Ära küsi, kui palju rahvast Pekingis elab! – vaevalt et nad seal isegi teavad. Ümber Pekingi on kuus teederingi, me elame kolmanda ja neljanda ringi vahel, vaatega Hiina ning vist Aasia suurimale linnapargile – see on Chaoyang Park ehk Päikesepark. Kesklinnani saab mõnikord sõita kümne minutiga, vahel kahe tunniga, oleneb liiklusest. Aga liiklus on seal selline, et mina rooli taha ei istu. Isegi kui taksoga sõidan, panen käe silme ette ja palun, et autojuht ütleks, kui kohal oleme!

Elame 27. korrusel 157 m² suuruses korteris. Üüri maksame 3000 dollarit kuus. Ütlesin abikaasale, et peab olema ilus korter, mitte selline, kus tualetis auk maas. (Naerab laginal.) Igaühel on oma tuba. Eraldi vannituba on meil, pojal ning kolmas on külaliste jaoks. Mehel muidugi ka office ehk töötuba.

Nõnda siis olemegi olukorras, kus puhta vee puudus märku annab …

Diana: Peab ikka mingi privaatsus olema. Californias oli me maja 300 m²  suurune, nii et praegu on ruumi hulga vähem.

Tee siis väike võrdlus California ja Pekingi vahel.

Diana: California loodus on paradiislik, ei ole vaja läkiläkit ega talvesaapaid. Aga kui talveajal lund tahtsid näha, tuli sõita 120 km mägedesse.

Seepärast oli Californiast kurb lahkuda. Võibolla polnud sealsed naeratused alati siirad, kuid Hiinas vahel tambitakse üksteise seljas, poes hüppab järjekorras keegi su ette, sest jätsid eesseisja ja enda vahele liiga suure vahe. Liiklusest juba rääkisin: suunatuld kasutamata reastutakse ümber ja sinu asi on mitte otsa sõita! Sellised esmamuljed.

Blogipidamine ja Facebook on keelatud. Küllap ei taheta, et infot väljapoole läheb. Meie kasutame Facebooki, bloggerit VPN teenuse kaudu, et vaadata USA telekanaleid ja kuulata muusikat. See on selline virtuaalne personaalvõrk. Kuidagi siia-sinna üle ja ümber Hiina põigeldes juhatab ta meid õigesse kohta.

Kumb riik on majanduses tugevam?

Diana: Mulle on silma jäänud, et iga ameeriklane on Hiina riigile võlgu umbes 10–15 tuhat dollarit. Nii et kes siis rikkam on? Arvan, et USA on nii palju raha laenanud oma sõdade jaoks. Seega ameeriklaste võlad on suured. See hirmutab meidki kui USA kodanikke.

Teie teisest lapsest, pojast me veel ei rääkinud.

Diana: Poeg Gabriel on 9aastane, õpib praegu Pekingis Kanada rahvusvahelises koolis. Tahaksime, et poeg saaks õppida enamvähem sama kooliprogrammi järgi nagu USAs. Ma olen tavaliste koolide austaja, kuid seekord pidime ta erakooli panema.

Koolis läheb tal hästi, iga päev on seal ka hiina keele tund. Talle meeldib hiina hieroglüüfe joonistada, tunneb sellest lausa mõnu. Kui kunagi tihedamalt saaks Eestis käia, õpiks ta kindlasti ära ka eesti keele. Meil pole seal eestlaskonda.

Hobid ikka on? Ja mida pead eluväärtusteks?

Diana: Loen palju. Muidu inglise keeles, aga juba on mul kohvrisse pandud hulk eestikeelseid raamatuid. Õpin ka hiina keelt.

Eluväärtuseks on tervislik pere. Oleme kõik sportliku eluviisiga, käime jõusaalis ja jalgrattaga sõitmas. Õige toitumine on samuti väga tähtis. Osa toitu tellime USAst, sest hiina toidus on väga palju kemikaale ja immitaatoreid, näiteks singikastmes ei tarvitse sinki ollagi. Avastati piim, kus oli mingeid aineid sellisel hulgal, et lastel hakkasid rinnad kasvama … Raha nimel tehakse kõike. Ja ka Hiinas lähevad rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks.

Mis usku te olete?

Diana: Olen ristitud õigeusu kirikus. Kuid USAs ja Hiinas me ei käi kirikus. Usk on me endi sees. Pihime iseendale või üksteisele.

Midagi naljakat sealt kaugest Aasiast?

Diana: See oli kuu-poolteist tagasi, kui ulatasin taksojuhile hiinakeelse visiitkaardi täpse juhendiga. Ise ma veel nii hästi hiina keelt ei räägi, et oskaksin teed juhatada. Ühel hetkel peatusime suurel ristmikul foori punase tule taga. Korraga kuulen, et keegi norskab. Oh seda imet – taksojuht oli rooli taha magama jäänud! Roheline tuli juba põles ja autod muudkui signaalitasid, et mida te passite! Taksojuht ei teinud kuulmagi. Raputasin siis taksojuhti päris tugevasti õlast ja tema siis lõpuks ärkas üles, kuid sellise imeliku hiinakeelse sõimu saatel. Kui ta toibus ja aru sai, et kurat, ta vist ikkagi pole kodus oma voodis, rahunes maha, sosistas midagi endale habemesse ja sõidutas unisel pilgul mu ilusasti meie maja ette Pargi Avenüül.