PROBLEEM • Haanja looduspargis tänaseks välja kujunenud olukord meenutab Stalini aega, kus inimestelt võeti vara ja nad küüditati sunniviisiliselt kodudest välja.

Kõige suuremas hädas on paarkümmend perekonda, kelle maad jäävad loodava Tallikõsõ sihtkaitsevööndi territooriumile. Laupäeval oli suurem osa neist kogunenud Haanja rahvamajja, kus toimus järjekordne keskkonnaameti ja maaomanike kohtumine. Kohtumised on omakorda tingitud inimeste vastuseisust sihtkaitsevööndi loomisele, sest neil kaob võimalus jätkata kohapeal majandustegevust ja kasutada oma metsa.

 Koosolekul osalenud maaomanikke näis kõige rohkem häirivat asjaolu, et nende õigusi piiravatest sammudest said nad teada hilja, alles 2009. aasta lõpus, sedagi juhuslikult. Samas olid ettevalmistused alanud juba 2006. aastal.

„Oleks tulnud kohe inimeste juurde tulla,” rääkis koosolekul sõna võtnud Saila Kalk, kelle abikaasa Kalju on ühe sihtkaitsevööndisse jääva kinnistu omanik. „Palju teisi metsi on uurimata, miks te just siia tulete?” küsis ta koosolekul osalenud keskkonnaameti esindajatelt. „Tulge ise maale elama,” jätkas ta, „siis näete, et ilma metsata majapidamist pole. Hallid juuksed on juba peas. Nüüd võetakse leivapala käest ära.”

Keskkonnaamet pakub maaomanikele metsa kasutamise õiguse äravõtmise eest toetust 1720 krooni (110 eurot) hektari pealt aastas. Saila Kalk ütles, et selle eest saab osta vaid kaks ruumi puid, lisaks oleks vaja puid seasulu parandamiseks ja viglavarre jaoks, sedagi ei tohi enam tulevikus oma metsast võtta. „Oksa ka ei tohi murda,” kirjeldas ta sihtkaitsevööndis kehtestatavaid tingimusi. Ta ütles otse, et keskkonnaameti esindajad on tal soovitanud üldse enam metsa mitte minna.

Koosolekul sõna võtnud maaomanik Juta Sikk rääkis, et pered on seal 350 aastat elanud ning põldu ja metsa harinud ning need metsad ja taimed, mida riik seal kaitsta soovib, on seal inimeste pikaajalise tegevuse tulemusel. „Loodust kaitsev suhtumine on emapiimaga kaasa antud,” märkis ta. Sikk tõi välja ühe 1927. aasta talu kaardi, kust näitas, et sel ajal polnudki talu maadel õieti metsa. Ta rääkis, et metsad on noored ja praegused omanikud on suhtunud metsa heaperemehelikult, pole teostanud ulatuslikke lageraieid, mistõttu need metsad on sellisel kujul üldse olemas. Ta ütles, et tal pole plaaniski metsa hakata maha võtma, aga kui vaja majale uut laastukatust panna, siis soovib oma metsast välja valida need õiged puud, millest laastu võtta.

Juta Sikul tuli pisar silma, kui rääkis, kuidas ta oli oma isale lubanud seda talu hoida ja kuidas ta peab nüüd poegadele põhjendama, et ta on selle kinnistu omanik ainult paberil, mitte tegelikkuses. Sikk ütles, et need mõnisada krooni (mõnikümmend eurot), mis riik on nõus võrreldes praeguse piiranguvööndiga enam maksma, pole arvestatav toetus.

Sama kinnitasid ka teised koosolekul osalenud maaomanikud, näiteks Arno Huik, kes juhtis tähelepanu, et praegu käib mäng ainult ühte väravasse ja sellest, mida vastu pakutakse, pole üldse räägitud. Praegu surutakse ülevalt poolt ainult peale, et vaja on teha sihtkaitsevöönd, aga inimestele ei öelda, kas see maa ostetakse välja või pakutakse kompensatsiooni. Samuti märkis ta, et kui riik tahab sedasi maad inimeste käest ära võtta, peaks toetus olema automaatne, mitte ei peaks maaomanikud igal aasta toetust kerjama. Ta tõi välja, et võiks praegu oma metsast kohe välja võtta üle 1000 tihu, pakutav toetus ei kata kuidagi seda summat.

Haanja looduspargi elanik ja Haanja vallavolikogu liige Väino Palo küsis, mis saab sedasi üldse Haanja vallast, kui inimestelt maa kasutamise õigus ära võetakse ja nad on sunnitud lahkuma. „Kelle jaoks siis seda loodust kaitstakse?” küsis ta. Palo ütles, et ei saa aru, kust tuleb vajadus inimeste elutegevust kitsendada ja halvendada või see võimalus üldse ära võtta.

Koosolekul kohal olnud Haanja vallavanem Juri Gotmans tegi ettepaneku kompromissiks, et kas ei saaks Haanja loodusparki kaitsta praegust piiranguvööndit kasutades.

Kohal olnud Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Mart Jüssi ütles, et ka tema jaoks on mõistatus, kuidas sellesse piirkonda tekkisid just 2010. aastal need taimeliigid, mida on nüüd vaja nii kaitsta, et sinna inimene ei või enam kätt külge panna. Ta juhtis tähelepanu, et need liigid võisid seal olla juba enne ja siis tekib küsimus, kuidas nad sinna enne said kuidas kõik need aastad seal üle elasid. Jüssi sõnul on tõenäoliselt sealsed inimesed ise oma tegudega „süüdi”, et need liigid seal olemas on. „Väga rabinal tehtud, olen kriitiline keskkonnaameti suhtes, paljudest asjadest on kadunud mõte ja teadmised, jäänud on ainult tunded,” kirjeldas ta Haanja looduspargis toimuvat. Jüssi ütles, et kui ka aastal 2020 on neid liike võimaik leida ilma täiendavate piiranguteta, siis pole neid piiranguid üldse vaja.

Koosolekul kohal olnud keskkonnaameti esindajad ei paistnud inimeste murest üldse aru saavat, vaid seisid jäigalt oma nõudmiste taga, millest nad polnud nõus grammigi taganema.

Koosolekut juhatanud keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni juht Ena Poltimäe ütles, et kui jääb kehtima režiim, mis võimaldab looduse hävimist, siis pannakse trellide taha keskkonnaametnik. Kui inimesed talle vastu vaidlesid, siis nimetas ta koosolekut „laadaks” ja kiirustas selle lõpetamisega. Mingeid kompromisse või ettepanekuid polnud ta nõus kohapeal kaaluma, vaid teatas resoluutselt, et mingeid koosolekuid enam ei toimu, vaid nüüd hakatakse kõiki maaomanikke eraldi läbi käima.

Koosolekul sõna võtnud keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialisti Taavi Tatteri jutust tuli välja, et kaitset vajavad väärtused on Haanja looduspargis tekkinud koos inimesega. Samas lisas ta, et nüüd tuleb hakata neid väärtusi inimese eest kaitsma, aga märkis, et kohalikel on võimalus näidata neid väärtusi huvilistele Hollandist ja Inglismaalt, kes on nõus maksma selle eest tuhandeid, et metsas leiduvaid taimi näha. Tema sõnul on rahast tähtsam uhkustunne, et inimesed saavad elada piirkonnas, kus kasvavad teatud taimeliigid. Peale maaomanike pinnimist oli ta sunnitud tunnistama, et taimeliikide rangemat kaitsmist nõuab nende vähesus Euroopas. Tallikõsõ piiranguvööndis nõuavad kaitsmist just need alad, mida kohalikud elanikud on aastasadu kaitsnud.

Tatteri pakutud uhkustunne maaomanikes erilist entusiasmi ei tekitanud. Koosoleku sõnavõttudest tuli välja, et ainus reaalne oht Tallikõsõ piirkonna metsale on röövraie, mis toimus näiteks 2002. aastal. Selle peale ütles Tallikõsõ kaitsevööndi loomisega tegelenud keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Jaanus Tanilsoo, et röövraiete vastu keskkonnakaitsjad midagi teha ei saa. Küsimusele, miks siis ikkagi sihtkaitsevööndit vaja on, kui inimesed nagunii praeguses piiranguvööndis ilma loata metsa raiuda ei saa ning röövraie vastu ei kaitse ka sihtkaitsevöönd, ei osanud Tanilsoo otsest vastust anda, aga tema jutust jäi mulje, et kohalikke inimesi ei saa ikkagi piisavalt usaldada sedavõrd vastutusrikkas valdkonnas nagu looduskaitse.