President Kersti Kaljulaid märkis kolmapäeval, juuniküüditamise aastapäeval, et eestimaalaste vastu suunatud kuriteod tekitasid küll hirmu, kuid ei suutnud hävitada vabaduseiha.

Riigipea meenutas, et päva esimestel tundidel 76 aastat tagasi hakati kodudest väevõimuga viima mehi ja naisi, lapsi ja vanemaid. "Nende, nagu ka järgnevatel aastatel küüditatute ja arreteeritute nimekirju on väga valus lugeda. Nende tuhandete nimede taga on võõraste poolt lõhutud elud. Lapsed, kes ei näinud enam kunagi oma vanemaid. Emad, kes pidid matma oma vastsündinud tundmatus paigas. Pered, kes ei saanud enam kunagi kokku. Paljud inimesed, kelle aastad möödusid võõral maal võõras koolis käies või laagrites orjatööd tehes. Ning need tuhanded, kes enam kunagi ei näinud oma kodu ega isamaad," meenutas Kaljulaid.

"Küüditamised ja vägivald oli suunatud meie maa ja rahva vastu, meie inimeste, perede ja kodude vastu. Taheti hävitada meie enesekindlust ja vabaduseiha. Küüditamine jättis hirmutunde, kuid ei hävitanud siiski unistust vabadusest. Meie ei murdunud. Me olime tugevamad võõrast vaenust ja vihast," rääkis riigipea.

"Me peame alati mõtlema neile, kes jäid tundmatusse. Me teame, kui ränkraske on iseseisvuse kaotamise tagajärg ning seetõttu peame hoidma meie vabadust ja oma väärtusi ning kindlustama oma liitlassuhteid. Nii hoiame kindlana oma maa ja oma vabaduse," lisas president.

1941. aastal küüditati Eestist Siberisse rohkem kui 10 000 inimest. Koos samaaegse deporteerimistelainega viidi Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest ja Moldovast ümberasumisele rohkem kui 85 000 inimest.

Kolmapäevasel lipu- ja leinapäeval heisatakse Eestis riigilipud kõigi repressioonide ohvrite mälestuseks.

Leinapäeval heiskavad Eesti lipu leinalipuna kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud, leinalippe on oodatud heiskama ka kõik teised, edastas riigikantselei.

Leinalipud heisatakse päikesetõusul ja langetatakse kell 22. Leinalipp heisatakse masti nõnda, et lipu alumine äär asub masti keskel. Lipuvardaga leinalipu heiskamiseks kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 50 mm laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu pikkust pidi kuni lipukanga alumise servani.

Ööl vastu 14. juunit 1941. aastal toimus Eestis massiküüditamine, mille käigus viisid Nõukogude Liidu repressiivorganid Siberisse hinnanguliselt 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti umbes 6000 last, naist ja meest. Leinapäeval mälestatakse kõiki repressioonide ohvreid.

Kui 2010. aastal toodeti Eestis ligi 11 000 tonni jäätist, siis võrreldes selle ajaga on toodetud jäätise kogus aasta-aastalt vähenenud - mullu toodeti Eestis ligi 8700 tonni jäätist.

Statistikaameti andmetel toodeti 2016. aastal Eestis ligi 8700 tonni jäätist, millest ligi pool eksporditi. Importjäätist toodi Eestisse ligi 2400 tonni. Jäätiseekspordi kõrghooaeg jääb kolme suvekuusse, mil Eestist viiakse välja üle 40 protsendi jäätise aastasest kogusest, kirjutas statistikaameti juhtivstatistik-metoodik Evelin Puura ameti blogis.

Jäätisetoodang ja selle eksport on viimastel aastatel kahanenud, samal ajal kui import püsib suhteliselt muutumatuna. Kui 2010. aastal toodeti Eestis ligi 11 000 tonni jäätist, siis võrreldes selle ajaga on toodetud jäätise kogus aasta-aastalt vähenenud. Et ligi pool toodetud kogusest eksporditakse, siis sarnaselt toodangu vähenemisega on kahenenud ka jäätise eksport.

2016. aastal eksporditi Eestist jäätist 13 riiki ja nelja maailmajakku. Peamiselt jõuab Eesti jäätis aga lähiriikidesse ning 2016. aastal läks 97 protsenti kogu jäätise ekspordist Balti riikidesse ja Soome. Samamoodi jõuab impordituna Eestisse peamiselt Läti, Leedu, Soome ja alates 2013. aastast ka Poola jäätis. Ühtekokku tuuakse Eestisse jäätist 14 Euroopa riigist.

Kui võrrelda toodangu ning ekspordi ja impordi suhet, siis saab Puura sõnul eeldada, et Eesti elanik tarbib peamiselt kodumaist jäätist ning sööb aastas ligi 5,5 kilogrammi jäätist.

Võrus tänati teisipäeva pärastlõunal teenekat koerajuhti ja teenistuskoer Urrit, kes on ligi kümneaastase töö käigus leidnud märkimisväärse koguse narkootilist ainet ning korjanud erinevatelt narko- ja kuulekusvõistlustelt rohkelt medaleid ja karikaid.

„Urri õpetamine on olnud ülilihtne, sest tema teotahe on meeletu. Pole olnud juhtumit, kus teda tuleks meelitada tööd tegema ning võin öelda, et palli ja minu nimel on Urri väga paljuks valmis," kirjeldas Urrit tema perenaine, Luhamaa piiripunkti piirivalvur Esta.

Eestis peetud narkokoerte võistlustel oli Urri alati uhkel poodiumikohal. Ka murdis ta müüdi, et Läti võistlustel pääsevad püünele ainult kohalikud ise - Urri jättis Rezeknes võistlustel kohalikud konkurendid selja taha ning noppis teise koha. „Väljakutsetel ning koolides ja sõjaväeosades läbi viidud politseioperatsioonidel on Urri alati midagi välja nuhkinud. Aga talle jäi sellest väheks, energiat oli lihtsalt nii palju," kirjeldab Esta. Nii hakati osalema ka kuulekusvõistlustelt, kust aastatega kogunes kapitäis karikaid ja medaleid. Enamasti kuldseid.

„Ma olen Urrist rääkides väga emotsionaalne. Ta on lihtsalt väga hea iseloomuga tark töökas ja tõeliselt truu loomakene," on Esta tundeküllane. „Ta lihtsalt on nii nunnu. Ja memmekas on ta ka, heas mõttes."

Võrus toimunud pidulikul pensionile saatmise üritusel ei lasknud Urri end kokkutulnutest segada, vaid tõestas püüdlikult, et tema nina on hašiši leidmiseks endiselt terav. Prefekt Vallo Koppel ja politseimajor Tõnu Tänav andsid Estale üle kingituse ja meene, vastukaaluks andis koerajuht Esta Urri seljast prefektile üle rakmed märkimaks koera teenistuse lõpupunkti ning väljateenitud puhkuse algust.