Sissejuhatus sellesse matemaatilise pealkirjaga raamatusse

Umbes nii see algas:

„Halloo, Kosmos!”
„Halloo, Vahur!”
„Kirjutage mulle elulooraamat!”
„OK!”

Et Kersna raamatuga „7x7” on seotud midagi seletamatut ja planeedile Maa võõrast, ilmneb juba esikaanelt. Olend sellel on kahtlemata humanoid, kuid mitte päikesesüsteemist.

Korrutustabelist võetud pealkiri on veel paljuütlevam: tulnukaile pole mõistetavad meie ebatäiuslikud ja sageli vasturääkivad eetilis-esteetilised kategooriad, mida elulooraamatute pealkirjades tavaliselt kasutatakse. Võtame või Mihkel Raua „Musta pori näkku”. Ufole pole võimalik selgitada, miks ei või pori, olgu must või mõnda muud värvi, näos olla. Seevastu matemaatika kui täppisteaduste alus on kogu universumis võrreldav. Valguse kiirusest ja taevakehade temperatuurist on kõigil tsivilisatsioonidel sarnane ettekujutus – muidu nad ei oskakski ju meie juurde tulla. Siit ka matemaatiline pealkiri – tulnukate ja meie mõtlemise kompromiss.

Alakem analüüsi …

Miks on raamat just Kersnast ja miks just ufod selle kirjutasid? Vastuse leiab juba leheküljel 11 oleva Karlssoni pildi juurest, kus on kirjas, et nimelt just see persoon oli teletähe lapsepõlveiidol. Karlsson aga elas katusel, seega Maa ja Kosmose kokkupuutekihis ning omas isiklikku propellerit – meie mõistes kosmosetehnika tippsaavutust. Muidugi polnud Karlsson tulnukas, aga ka mitte inimene – pigem omalaadne vahendaja, „väiketont” Meie ja Nende vahel, Vaasalinna Igor Volke.
Seetõttu on suhe helendavate olenditega Kersnale ilmselt midagi nii loomuomast, et ta seda ise ei tajugi ja usub tõenäoliselt siiralt, et kirjutas raamatu ise. Ja mitte ainult tema. Eesti Ekspress kirjutas juba juunis 1991 Kersnast kui „tuntud UFO-sõbrast”.

Ega see olnud neil esimene kord Kersnat aidata, kaugel sellest. Leheküljelt 64: „Kooliajal oli mulle tõeliseks hiina mõistatuseks see, kuidas Vahur kirjandeid kirjutas. Need tulid tal nagu varrukast, lihtsalt raputas ja – tulid.”

Raamatu sisuga võib igaüks tutvuda. See ei ole raketiteadus, vaid kirjutatud meie planeedi asukate piiratud intelligentsi silmas pidades. Ufode sõnum meile läbi Kersna on lihtne: „Armastage oma planeeti, armastage oma väikest kodumaad! Elu on tegelikult imeilus.” Viimast kinnitab alatasa ju ka peaminister Andrus Ansip – väidetavalt samuti ufo.

Sageli avaldub „7x7” kosmiline päritolu kommentaarides, näiteks leheküljel 47 (Jüri Hinn): „Minu arvates uskumatud, ebareaalsed unelmad muutusid tema käes tavalisteks saavutusteks. (---) Mõttes kutsusin teda vahel äratajaks.”

Niisiis hiljemalt aastaks 1980 oli Vahur ise Äratatud.

Kuidas sai Kersna kohe aru, et Ragnar Kond on paranähtus (vt lehekülge 80)? Või vaadakem Ulvi Piheli antud iseloomustust leheküljel 156: „Hoiab omaette, pidudel ei käi, on absoluutne karsklane ja – joonistab karikatuure!”  Tulnukate jaoks olemegi me karikatuurid.

Leidub ka vähemalt üks otsene tõestus. Leheküljel 55 kirjeldab niinimetatud „Kersna” tutvumist Jüri Liiviga: „Minule oli see nagu suhtlemine tulnukaga kõrgemast tsivilisatsioonist.” Kuidas saaks keegi võrrelda kahte asja, kui ta ühte neist ei tunne? Ei saa ju öelda, et näiteks maasikas maitses nagu mango, kui neist viimast söönud pole.

Peale selle on läbi lipsanud veel pealtnäha seletamatu „heleroheline huumoritoimetaja” (vaata lehekülge 114). Ilmselt samastas kirjutaja end liialt oma kangelasega.

Kindlasti pakub spetsialistidele huvi foto leheküljel 189, kus Vahuril on seljas Maal senitundmatust materjalist skafander – ilmselt väga mugav ja öko. Et ta aga ise lennata oskab, oli mulle täielik üllatus. (Priit Pullerits leheküljel 110: „Teadsin, et ta on vasarat keerutanud ja ausalt öeldes imestasin endamisi, et ringist läks lendu ikkagi vasar, mitte Kersna.”)

Leheküljel 108: „Aga mina rääkisin. Oi, kuidas ma rääkisin. Tema muudkui vaikis. (---) Aga mina rääkisin edasi, vahepeal tundus, et keegi võttis sõnad minu suust ja rääkis minu eest.”

Rõhutamist väärib, et see Kersna „rääkimine” toimus Lennart Meriga – mehega, kelle mälu oli 5000 aasta pikkune. Ju oli Neil-Seal-Kusagil väga vaja, et Meri Kersna saates esineks ja nad tegid viimase eest eeltöö ära.

Leheküljel 148 laseb Kersna Vormsi Ennul öelda: „Meie esimesel kohtumisel vaatas Enn mulle vilksti otsa ja ütles: „Mis sul viga, sa ju ise ka nõid!”” Leheküljel 210 kirjutab Mihkel Kärmas: „Teleuniversumis tundus kohati, et Vahur on anomaalia, kelle suhtes füüsikareeglid ei kehti.”
Tegu on ilmsete üledramatiseerimistega põnevuse huvides. Kersna pole nõid ega anomaalia, vaid täiesti tavaline kosmosekülaliste meedium.

Mis raamatus puudub?

Suurt tähelepanu ufouuringute seisukohalt väärivad ka asjad, mida raamatus ei ole. Peamiselt ei ole seal juttu Kadi Pedanikust, kellega Vahur ometi 15 aastat koos elas. Isegi perekonnanimi on ära unustanud.

Otsime siis muudest allikatest.

„Muu hulgas ähvardanud Vahur Kadi korterisse sisse murda ja müüa oma osa korterist Peterburi kantpeadele,” kirjutas Õhtuleht 6. juunil 2007. Teame neid kantpäid – rohelisi ja tundlatega. Raamatus pole neist sõnagi. Mis puutub sissemurdmisse, siis ilmselt olid jäänud korterisse akud, mida oli vaja tulnukaid teenindavate robotite tarvis.

„Kadi Pedanik kirjutab Kersnast paljastava raamatu,” lubas eelnimetatud väljaanne sama aasta 18. detsembril. Isegi pealkiri oli leitud: „Elajas nimega Vahur”. Kus see raamat nüüd on? Vastust teab igaüks, kes ufode ja nende kommetega vähegi tuttav. Nagu kunagi vanasarvik Oleviste kiriku ehitamist seeläbi takistas, et igal öösel kõik maha lõhkus, mis päeval ehitatud, nii kustutavad tulnukad Kadi arvutist ja paberkandjatelt igal ööl kõik, mis vaene naine sinna päeva jooksul kirja paneb. Nii ei saa see raamat valmis viimsekspäevakski (mis pealegi ei ole enam kaugel).

Kapsel peas ja „asju nägema”

11. veebruaril 2009 küsis Delfi ajakirjanik: „Kas Kersna ise Pedaniku üllitist ka lugema asuks?”
„Kõigepealt kirjutagu see valmis,” vastas Vahur. Mis viga nii öelda, kui helendavad sõbrad igal öösel „üllitise” tähemärkidest sama puhtaks poleerivad kui kass piimakausi!

Miks Kadi tulnukate viha alla sattus? Oletada võib, et nad said ikka väga kurjaks, kui ühe lihtsa eesti naise jõud nende omast üle käis, ukse mahalõhkumine ebaõnnestus ja robotid rivist välja langesid.

Ehk on tulnukad nüüd, kui Kersna „enda” raamat ilmunud, halastavamaks muutunud ja lubavad ka Pedanikul projekti kallale asuda?

„Imestad vaid, kuidas küll Vahur teadis seda, mida sa ise veel ei osanud aimata,” kirjutab Iiris Saluri leheküljel 198. Ja veidi edasi: „… mõistsin, et maailm sinu jaoks peab olema rohkemat kui see, mida me tavaliselt näeme ja kuuleme.”

Mis siin ikka imestada. Ei mingit monoloogi tundmatuga, vaid konstruktiivne dialoog. Nüüd ka kenasti kaante vahel.

Lõpetan seks korraks kaudsete ja otseste tõendite otsimise raamatu tekstist, sest nende hulgas on ka üsna võikaid. Miks näiteks kadus proua Enelin Meius jäljetult just siis, kui ta oli võitmas kohtuprotsessi (Miss Eesti solvamise pärast) Kersna vastu? Millisesse galaktikasse ta küüditati?
„Ega peagi ju üritama kõike seletada?” (Vt lehekülge 63.)

Ainus fakt, mis räägib selle poolt, et „7x7” autor(id) on pärit siit planeedilt, on raamatu üldse mitte kosmiline hind. Aga sellelegi võib seletuse leida. Olgu meil ja ufodel küll sarnane matemaatika – aga raha mõttest ja väärtusest peaks neil küll ettekujutus puuduma. Mis neil sellega siin teha? Heeliumkütust bensiinijaamast ei osta, neljandasse dimensiooni ega isegi Siiriusele selle eest ei pääse. Ilmselt vaatasid mõnes raamatupoes ringi, leidsid enam-vähem keskmise hinnataseme ja otsustasid selle järgi: „Ah, paneme 17 Maa selle lapi ühikut.” Ja panidki. Kuigi oleks võinud rohkem panna.

Mis saab edasi? Raske öelda.

Meenutame Vahuri tähtsaimat lauset viimasest legendaarsest intervjuust Maire Aunastele: „Maire, ma ei ole veel tagasi!”

Heitkem veel viimaks pilk leheküljele 151: „Puurmanis salvestasime loo kohaliku lüpsja Rutiga, kellele ühel suveõhtul olid tulnukad tema jutu järgi koduteel pähe torganud kapsli, tänu millele hakkas proua „asju nägema”. Kersnal on selline kapsel praeguseni peas.