Statistikaameti andmetel elas 2021. aastal suhtelises vaesuses 22,8 protsenti ja absoluutses vaesuses 1,4 protsenti Eesti elanikkonnast, kusjuures võrreldes 2020. aastaga suurenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,2 protsenti ja vähenes absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,8 protsenti.

Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja Anet Müürsoo sõnul näitab suhteline vaesus sissetulekute ebavõrdust riigis. "Suhtelises vaesuses elas mullu ligi 301 100 inimest, mida on ligi 30 300 võrra rohkem kui 2020. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 763 eurot," selgitas Müürsoo pressiteates.

Suhtelise vaesuse määr oli läbi aastate kõrgeim ja kasvas eelkõige vanemaealiste arvelt, seevastu lastega peredes see vähenes. "Üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis koges suhtelist vaesust 82,8 protsenti elanikest, mis on 4,7 protsenti rohkem kui aasta varem. Mõjuriks on suuresti keskmine vanaduspensioni suurus, mis jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Veel näeme, et suhtelist vaesust kogeb pea iga kolmas üksikvanem. Nende sissetulekud pole kasvanud nii hoogsalt kui näiteks kahe vanemaga perede puhul," nentis Müürsoo.

Kõige kõrgem oli suhtelise vaesuse määr 38,3 protsenti Ida-Viru, 31,6 protsenti Hiiu ja 31,2 protsenti Võru maakonnas, kõige madalam 18,1 protsenti Harju, 18,9 protsenti Järva ja 20,9 protsenti Tartu maakonnas. Suhteline vaesus tõusis enim, 7,7 protsenti, Viljandimaal, järgnesid 6,9 protsendiga Ida-Virumaa ja 6,6 protsendiga Hiiumaa. Näitaja langes aga kõige rohkem Järvamaal, Valgamaal ja Pärnumaal, 3,8, 2,9 ja 1,4 protsenti. 

Erinevalt suhtelisest vaesusest näitab absoluutne vaesus, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. "Absoluutses vaesuses elas 2021. aastal ligi 18 000 inimest, mida on 10 700 võrra vähem kui sellest varasemal aastal. Absoluutses vaesuses elavate inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 234 eurot," märkis Müürsoo.

Absoluutne vaesus oli suurim alla 65-aastaste üksi elavate inimeste ja üksikvanemate seas, 5,5 ja 4,2  protsenti. Vanusrühmiti oli absoluutne vaesus kõrgeim 18–24-aastaste hulgas, ulatudes 2,6 protsendini.

Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2022. aastal veidi enam kui eelneval aastal – ilmajäetust koges 7 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 92 100 inimest. Kõige rohkem tajuvad ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud – 10,6 protsenti –, kõige vähem ehk 3,9 protsenti aga 18–24-aastased. Aastaga oli kõige rohkem suurenenud ilmajäetust kogevate 65-aastaste ja vanemate ning laste hulk.

Hinnangud põhinevad 2022. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, milles osales 5735 leibkonda.