Möödunud aastal oli Eestis 16 700 vähemalt ühehektarise põllumajandusmaaga või põhiliselt müügiks tootvat põllumajanduslikku majapidamist, mida on ligi 2500 majapidamist ehk 13 protsenti vähem kui kolm aastat tagasi.

Kuigi viimase kolme aastaga on vähenenud nii piimakarjakasvatajate kui ka seakasvatajate arv, näib möödunud aasta põllumajanduse struktuuriuuringu esialgsetel andmetel, et mõlemad on oma tegevuse pigem ümber korraldanud, teatas statistikaamet

Lõpetajateks on ilmselt eelkõige hooldusniitjad ehk majapidamised, mis põllumajandussaadusi ei tootnud, kuid mille heas põllumajanduslikus ja keskkondlikus korras säilitatav püsirohumaa samuti kasutatavaks põllumajandusmaaks loetakse. Tegemist on administratiivsete piirangute loogilise tulemusega. Põllumajandusmaa ei ole kasutusest välja langenud, vaid on liikunud aktiivsete põllumajandustootjate valdusse.

Olukorras, kus väikemajapidamiste arv on viimase kümne aastaga kokku vähenenud 6600 majapidamise võrra, on põllumajandusmaa pind olnud pikalt tõusutrendis. See on kümne aastaga suurenenud üle 88 000 hektari, sealhulgas viimase kolme aastaga üle 37 000 hektari ja ulatub nüüd juba 995 000 hektarini.

Möödunud aasta 1. septembri seisuga oli Eestis 6970 majapidamist, kus peeti põllumajandusloomi, -linde või mesilasperesid. Kümne aastaga on loomadega majapidamiste arv vähenenud poole võrra. Vähenenud on nii veise- ja seakasvatajate kui ka lambaid ja kodulinde pidavate majapidamiste arv.

Tegevuse loomakasvatuses on lõpetanud põhiliselt füüsiliste isikute majapidamised, kus loomade arv oli väike. Viimase kolme aasta jooksul lõpetas piimakarja pidamise 790 majapidamist ehk iga kolmas. Kaks kolmandikku lõpetajatest olid oma tarbeks ühe-kahe lehma pidajad. Eriti silmatorkav on seakasvatajate arvu vähenemine 80 protsendi võrra. Kui 2013. aastani kasvas vaatamata suurele loomapidajate arvu langusele ka loomakasvatus loomühikute arvestuses, siis viimasel kolmel aastal on see vähenenud põhiliselt piimakarja ja seakasvatuse vähenemise tõttu.

Pideva kontsentratsiooni kasvu tulemusena on Eesti põllumajanduses kujunenud struktuur, kus 1300 majapidamist ehk 8 protsenti majapidamiste koguarvust annavad 81 protsenti kogu põllumajanduse toodangust. Nende valduses on 67 protsenti kasutatavast põllumajandusmaast ja 81 protsenti loomakasvatusest loomühikute arvestuses.

Kuigi piimalehmade arv suurtes majapidamistes on viimasel kolmel aastal vähenenud, peetakse põhiline osa ehk 63 protsenti piimalehmi siiski majapidamistes, kus on vähemalt 300 looma. Juba praktiliselt kogu seakasvatus asub suurtes majapidamistes ja sealhulgas on vähemalt tuhande seaga majapidamistes 97 protsenti sigadest. Ka linnukasvatus on Eestis väga kontsentreeritud ja 97 protsenti neist peetakse majapidamistes, kus lindla suurus on vähemalt 1000 lindu.

Hoolimata väikemajapidamiste arvu pidevast vähenemisest, iseloomustab Eesti põllumajandust jätkuvalt nende suur osatähtsus. Alla 4000-eurose majandusliku suurusega majapidamisi on küll 54 protsenti majapidamiste üldarvust, kuid nad annavad kõigi peale kokku vaid alla 2 protsenti kogu põllumajanduslike majapidamiste standardtoodangust. Kui tootmise kontsentreerumine suurematesse majapidamistesse on omane kogu Euroopa Liidule, siis suur väikemajapidamiste osatähtsus koos minimaalse toodangumahuga on rohkem iseloomulik Ida-Euroopa riikidele.

Koos tootmise kontsentratsiooniga on aasta-aastalt suurenenud ka rendimaa osatähtsus. Kui kümme aastat tagasi oli rendimaa osatähtsus 55 protsenti põllumajandusmaast, siis 2016. aastal juba 65 protsenti. Viimase kolme aastaga on rendimaa ja muu maa ehk põhiliselt tasuta kasutusse saadud maa osatähtsus suurenenud 4 protsendi võrra. Rohkem rendivad põllumajandusmaad suuremad juriidilised isikud. Kui alla 10-hektariste majapidamiste põllumajandusmaast hõlmab enamiku ehk 77 protsenti oma maa ja 50–100-hektaristel on oma maad umbes 35 protsenti, ülejäänu on rendimaa ja muu valdus, siis üle 100-hektarilistel majapidamistel jääb oma maa osatähtsus ainult 30 protsenti kanti ja põhiosa on rendimaa.

2016. aasta põllumajanduse struktuuriuuring korraldati ühtlustatud metoodika alusel ja Euroopa Komisjoni kaasrahastusel kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Põllumajanduse struktuuriuuringuga saadi andmed ka põllumajanduslike majapidamiste tööjõu, tootmismeetodite ja maaeluarengu kohta. Eestis korraldas uuringu statistikaamet. Kõik andmed Eesti kohta avaldatakse 2017. aasta jooksul.

Riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi tellitud ning poliitikauuringute keskuse Praxis läbiviidud analüüsist selgub, et aastatel 2009-2016 vähenes tervelt elatud eluiga Eesti meestel 1,4 ja naistel kolm aastat.

Kui 2009. aastal elasid Eesti naised ilma terviseprobleemideta keskmiselt 59 ja mehed 55 eluaastani, siis praeguseks on näitajad langenud naistel 56 ja meestel 53,6 eluaastani, teatas riigikantselei BNS-ile. Keskmine oodatav eluiga on naistel 82 ja meestel 73 aastat, mis on tõusnud tänu vähenenud suremusele – eluiga ei pikenda mitte niivõrd parem tervis, vaid asjaolu, et paranenud ravimeetodite toel elatakse haigena kauem.

„Tervena elatud eluea lühenemine on kindlasti ohumärk töökäte puuduse käes kannatava ja vananeva elanikkonnaga Eesti jaoks. On oluline, et meie inimesed elaksid tervena võimalikult kaua, et säilitada oma töövõime ja elukvaliteet ning püsida tööturul ka kõrgemas eas,“ tõdes Praxise tervisepoliitika analüütik Laura Aaben. Tõsistele terviseprobleemidele viitab ka asjaolu, et tööturg kaotab igal aastal ligikaudu 14 000 tööealist inimest vanuses 16-59, kellele määratakse esmane püsiv töövõimetus.

Murettekitavaks võib pidada sedagi, et igapäevaelu takistavad tervisehädad hakkavad kimbutama üha nooremaid inimesi ja kõige enam on kasvanud selliste inimeste osakaal nooremate kui 35-aastaste seas. Ühest küljest on see seotud krooniliste haiguste kasvuga nooremates vanusrühmades, teisalt on suurenenud töövõimetuse põhjustajana psüühikahäirete roll, mille tõttu määrati püsiv töövõimetus 2015. aastal 2300 inimesele, kellest enamus on nooremad kui 44-aastased.

Kuigi Eesti rahvastiku tervise areng näitab tõsiseid ohumärke, toob analüüs välja ka valdkonnad, kus on aastatel 2009-2016 aset leidnud positiivsed muutused: vigastussurmad on kolmandiku võrra vähenenud, vähihaigete eluiga on pikenenud, HIV-i levimus olulistes riskirühmades on vähenenud, vähenenud on ka suitsetamine ja alkoholi tarbimine. „Need on väga suured edusammud, mille taga on edukad poliitikad, nagu riiklik HIV strateegia ja alkoholi- ja tubakapoliitika rohelised raamatud, kus seatud konkreetsed eesmärgid on aidanud nende saavutamise poole sihikindlalt tüürida,“ kommenteeris Aaben.

Et tervisenäitajate paranemisele hoog taas sisse saada, peab Praxise analüüs oluliseks tervisepoliitika strateegilise juhtimise parandamist. Kõikehõlmav rahvastiku tervise arengukava koondab küll erinevate valdkondade tegevused siseõhu kvaliteedist ja nakkushaiguste ennetusest kuni vähi sõeluuringute ning puu- ja köögiviljade söömiseni, kuid ei ole täitnud oma esmast rolli üleriigilise tervisepoliitika juhtimise töövahendina.

„Eri tegevussuundade rohkuses kipuvad prioriteedid hägustuma ja seepärast soovitame kõige olulisemates tervisevaldkondades, milleks on südamehaigused, vähk ja vaimne tervis, enam sihistatud lähenemist. Tervisliku eluviisi osas peaks prioriteediks olema ülekaalulisuse ja passiivse eluviisi vähendamine, kuid ka alkoholi-, tubaka- ja narkopoliitika jõulist elluviimist tuleb jätkata,“ sõnas Aaben.

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Maris Jesse sõnul on väheneva tööealise elanikkonnaga Eestis vaja võimalikult terveid inimesi. „Inimeste tervise ja töövõime säilitamine ei ole ainult sotsiaalministeeriumi või tervise- ja tööministri mure, vaid kõigi riiklike poliitikate kavandamisel tuleb arvestada nende mõju rahvastiku tervisele,“ ütles Jesse.

Riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi tellitud ja Praxise analüütikute poolt teostatud Rahvatervise arengukava vahehindamise fookuses olid arengukava tegevused perioodil 2009-2015.