Ajad on ärevad ja küsimustele on raske üheselt vastata. Kes oleks mõni aeg tagasi suutnud ennustada, et EURIBOR langeb nulli!? Suurbritannia rahandusminister George Osborne ütles hiljuti Saksamaal esinedes, et parem oleks, kui riigid liiguksid edasi erineva kiirusega. Britid näevad, et on riigid, mis peavad ühisraha ellujäämiseks koostööd tihendama ning on euroalavälised riigid, mis ei taha remonti takistada, kuid ei taha sellest enesele lisakulusid ega sattumist teisejärgulise riigi staatusse.

Kolumnist ja õppejõud Hardo Pajula on öelnud, et Euroopa tulevikku kujundavad inimesed, kes kõiki pika retke ohtusid trotsides kusagilt Kongost läbi Sahara ja üle Vahemere siia, Euroopasse jõuavad. Euroopa on keset ajaloo suurimat muutumist, mis puudutab kõiki. Kõiki.

Britid tõmbuvad võimalikult viisakalt tagasi, hoiavad taskus Inglise naela ning eelistavad vasakpoolset liiklust. Rootslastelegi meeldib Rootsi kroon.

Kas Euroopast jääb alles ainult nostalgia, mis kingib inimesele meeldivaid hetki, ihaldatud kogemusi ja häid mälestusi, mis tulenevad minevikust ning mida tegelikkus ja olevik inimesele pakkuda ei saa?

Me ei oska olla õnnelikud. Klõpsides ühelt netilehelt teisele, midagi vastu saamata. Olles uhked oma Twitteri sõprade ja mõnesaja Facebooki väiksema sõbra üle, teadmata, mis muredes sõbrad vaevlevad.

Kõik on ajutine, ohtlikult hetkeline, online. Ei ole aega meenutada, et ajutised asjad on ohtlikult pikaajalised. Keenias Dadaabis on maailma suurim põgenikelaager, mis hõlmab poolsada ruutkilomeetrit. Telklaagris elab hinnanguliselt 350 000 elanikku, kuigi laager oli alguses mõeldud 90 000 inimesele ning see rajati ajutiselt.

Ajutised asjad ja poolikud teod on niivõrd kesksel kohal, et on vallutanud peaaegu kõik elualad. Emotsiooniuuringud on näidanud, et isegi naeratusel on kümneid erinevaid sõnumeid, sealhulgas nii-öelda poolikuid naeratusi, naeratusi, et petta, teeselda lõbusust. Inimesed naeratavad ka õnnetud olles.

Mõelgem.

{fcomment}

Umbes tosin aastat tagasi ütles Jüri Mõis, et Tallinnast vaadates lõpeb Eesti lennujaama juures. Nüüd võib vist öelda, et kõik lõpeb Tallinnaga, sest riik ei saanud hakkama lendamise korraldamisega, ei ole saanud hakkama haldusreformiga, regionaalpoliitikaga, maaelu edendamisega.

Nüüd on Lennart Meri lennujaam ilma pääsukeste ja rukkilillelogoga Estonian Airita, mille elushoidmiseks kulutati ebaseaduslikult 130 miljonit eurot. Estonian Airi juhiti nii, et saadi lubada olla kümme aastat kahjumis. Kes vastutab? Nüüd on kiiruga eraldatud 40 miljonit eurot Sloveenia Adria Airways’ile (Nordic Aviation Group).

Uudistest vilksatas läbi, et Estonian Airi lõpp olevat olnud teada juba 2013. aastast alates. Huvitav fakt oli ka see, et Estonian Airiga lendajatest üle poole on poliitikud ja ametnikud. Muide, ka nende lennukipiletid maksavad kinni maksumaksjad, nagu nad maksavad kinni ka riigikogulaste luksuslikud autod.

Millal teie lendasite viimati Estonian Airiga? Sellele küsimusele ei olegi nii lihtne vastata, sest tavaliselt lendab lõunaeestlane tšarterlendudega, mis ei olnud tavaliselt Estonian Air, tihti on otstarbekam lennata Riia kaudu. Võib-olla oleks Tallinna otsustajatel aeg valehäbist üle saada ja appi paluda lätlaste Air Baltic!?

Piinlik lugu on haldusreformiga, millega tegeldi juba eelmisel sajandil. Keegi ei julge ega vist ka oska öelda, kui palju on seda reformi teinud ametnikele maksumaksja taskust palka makstud. Kui uskuda, et reformi tegijad teadsid sajaprotsendiliselt, et reform ei toimu, siis on olukord veelgi piinlikum.

Helir-Valdor Seeder tunnistas, et on haldusreformiga kokku puutunud kaua aega ja selle aja jooksul toodetud paberid ja kaardid ei mahuks vist isegi avarasse Aila näpustuudio ruumi ära.

Äkki tasuks meil üles otsida ühe endise maavanema paberid, kus juttu Suur-Võrumaast ja asuda asja ajama? Vägisi kipub kinnistuma mõte, et Tallinn ei hooli meist. Tallinn ei saa hakkama iseendagagi ja tunnistab kibestunult, et nad on nagu Euroopa nurgatagune.{fcomment}