Eesti presidendivalimiste pidulikul paigalmarsil jätkatakse täiseestlase otsimist. Segaverelised pole usaldusväärsed: esimene läks Staliniga kokkuleppele ja praegu ametisolev keeldus põliseestlaste väge sõjas juhtimast. Täiseestlase otsimine on raske töö. Pärast Põhjasõda oli meid alles paarsada tuhat. Paraku unustatakse see, et lapsed ei vastuta oma vanemate eest ning ei otsita SSi ahjuajajate ja ahjuaetavate geene. Tundub, et kõik vered pole võrdselt halvad.
Kodanikud ei taha mõista, et hoolimata e-valimistest ei saa neid kõiki esipingviini valima lasta. Kõikide nende kõhtusid üks kord täis sööta ei suuda ka mitte Euroopast tagasi jõudnud Siim Kallas – isegi temal jätkub raha vaid paarisaja valijamehe tarvis. Ja siis saabub tema sõnul poliitiline krahh, tal on lõpuks häbi ja midagi tuleb muuta. Jama, et presidenti riigikogus valitud ei saadud, sest erakondlikku distsipliini ei jätku meil enam isegi nii tähtsa asja tarvis. Häbist päästab vaid kontrollitud e-värk.
Milline peaks see Eesti president olema, pole siinkirjutaja asi õpetada. Küll aga sooviks, et tal poleks Mulgimaal ega kusagil mujal kahtlase taustaga kinnisvara. Et tal puuduksid võlad välisriikide pankadele, sest isegi riigipanga töötajaid hoitakse sellistest laenudest sõltumatuse huvides eemal. Meie praegune president on pigem Merkeli- kui eestimeelne.
Meil on Twitter ja lõimumismaias president. Ta jõudis lõimuda USA, Eesti ja kelmikal kombel ka Lätiga. Kui best before poleks nii lähedal, ei imestaks, kui ta lõimuks Saakašvili kombel ka Ukrainaga. Majanduskriisi tõttu pidid Kiiev ja kõik maanteeääred seal lõimumishuvilisi naisterahvaid täis olema!?
Presidendile kulub üle nelja miljoni aastas. See raha kuluks praegu marjaks haigekassale.
Valimiskogu teises voorus avastati 60 kummalist sedelit. Osadel neist hääletati mõlema kanidaadi poolt, enamusel aga mitte kellegi poolt. Tühjad sedelid olid kehtetud ja nüüd võib Eesti rahvas uhke olla – valime presidenti USAga võidu. Aga kas kõigel sellel on mõtet?
