Päkapikkude aeg on läbi saamas, riigikogulased juba puhkavad, kuid poodlemine kogub veel hoogu juurde.

Poodlemisest võib saada raske katsumus, kui tuleb läbida poodiderivi linna ühest otsast teise. Kui see teekond läbida jalgsi, saab vähemalt jalutada ja värskes õhus viibida. Ja loomulikult kohtuda tuttavate inimestega, kiruda ilma ja elu, ehk lähevad tuju ja terviski paremaks.

Autoga sõites kulub hulk aega parkimiskoha leidmiseks,  roolikeeramisest ja manööverdamisest võib selgki märjaks minna. Tuju võib hoopis ära minna, kui kõrval-auto uksega mõlgi saad.
Masendus tuleb peale. Talvemasendus pidi ohustama kõiki eestlasi? Talvemasenduse ehk SADi (seasonal affective disorder) all kannatab 21 protsenti inglasi, üheksa protsenti alaskalasi … SAD’i vastu ei aitavat ka soojamaareis. Aitab pikem uni või lõunauinak ja D-vitamiin. Õnneks kaob SAD kevadel.  

Samas on jõuluajas palju rõõme ja ootusi, kingisaamise ja kingitegemise rõõmu. Jõulurõõmu peab enda seest üles otsima, mitte rahutuks muutuma. Pealinnas kuuldav raadio Mafia soovitab iga päev korduvalt: „Puuduta teist inimest!” Vana tõde on, et jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm aga kahekordne rõõm! Tasub meelde jätta!

Jõuluajal ei tohiks päästerõngana kiirlaenule mõelda. Laen ei ole see, mida endaga uude aastasse kaasa võtta.

Jõulueelses Alūksnes on panustatud valgusele, romantikale. Üleeilne jõululaat algas pärast päikeseloojangut ja kestis õhtul kella 21ni. Alūksnesse tasub minna, sest mitmedki asjad on seal odavamad kui meil. Linn on kaunistatud mitte ainult keskuses, vaid ka mujal. Alūksnes ei ole aasta pimedamal ajal valguse pealt kokku hoitud!     

Järgmine suurem ostlemine ootab ees sõbrapäeval, mis on 14. veebruaril.

Lumega on kehvasti. Hästi on kütusehindadega, mis on langenud alla euro. Jõulu- ja jaanipäeva ilmal pole olulist vahet, vahe on ainult päevavalguse pikkuses. Isegi lilled õitsevad, kuid lumikellukeste õitsemiseni on veel pikk aeg vastu pidada.

On see number üldse õige? Viie aasta jooksul peaks see number vähenema 3500 võrra ja siis oleks aastal 2020 meil 115 600 ametnikku. Kui palju varjatud töökohti juurde tekitatakse? Kes mäletab aastal 2020 aastal 2015 antud lubadusi ja vastu võetud otsuseid?

Meenub üks riigi 100. sünnipäeva eel toimunud kõrgetasemeline presentatsioon, kus pealinna külalised vuristasid ladusalt ette oma visiooni ja jõudsid mõnekümneminutilise etteaste ajal mitu-mitu korda toonitada: riigil raha pole, riigile tuleb teha kingitusi, pidada igas külas oma pidu … Kui arglikult vihjati, et natuke raha oleks ikkagi tarvis, siis toonitas tädi projektijuht, et saab ka ilma, ja tõi entusiastlikult näite: et keetke näiteks sülti, tehke süldifestival!

Kust tuleb süldimaterjal ja millega pliit kuumaks saada? Riik keelab kodus siga küla tarbeks veristada. Seakatk tegi oma töö. Kust tuleb siis sült? Kas leedukate poest Maxima?

Osadele kirjanikele-kunstnikele hakkab maksumaksja aga kolm aastat iga kuu 1005 eurot palka maksma. Nii kulub kolme aasta jooksul 361 800 eurot pluss maksud ehk ligemale pool miljonit eurot. Kunstiinimesed olevat majandustraagilises olukorras.

Nõus. Kuid siis võiks maaeluministeerium taotleda analoogselt kultuuriministeeriumiga, et igas maaomavalitsuses valitaks välja üks majandustraagiline inimene. Näiteks Haanja vallas saaks haanjamees ja Lasva vallas lasvamees kolm aastat iga kuu 1005 eurot pluss haigekassas kindlustatuse jne. Kokku saaks kolme aasta jooksul iga valla esindaja 36 180 eurot. Maksud laekuksid valda. 1005 eurot on pealinnaametniku palga kõrval köömes.

Need palgalised inimesed korraldaksid ka igas külas riigile kingituseks oma peo. Näiteks süldipeo. Sellised mehed ja naised oleksid head turismimagnetid, keda otsides saaks iga turist kohalikust eluolust elamuse. Hiljem hea pealinnas rääkida.

Teisipäeval näitas reklaamivaba riigitelevisioon õhtusel parimal vaadatavuse ajal, millised näevad välja õiged kingitused. Eesti keeles rääkivad nukud ja hõljuvad vurrid – ainult poolsada või rohkemgi eurot tükk.

See peaks jõulude eel tuju tõstma!?