Eesti regionaalpoliitika üle peetavas arutelus on viimase aasta jooksul mitmel korral kõlanud üleskutse hajutada suuresti Tallinnasse koondatud riigiaparaat üle riigi laiali. Võrumaal on näha selle poliitika praktilist külge.

27. juunil pandi nurgakivi kaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukooli uuele õppekeskusele. Rahvasuus praeguseni Meegomäe lahingukoolina tuntud õppeasutus kolib hoone valmimise järel Taara linnakusse, kus on naabriks Kuperjanovi jalaväepataljon.

Asjade selline käik näis loogiline nii Võrus kui ka Tallinnas. Ühelt poolt vajab kool nüüdisaegseid töötingimusi ja kui juba uue hoone rajamise kasuks otsustati, siis on mõistlik koondada kaitsejõududega seotud investeeringud Võrus ühele territooriumile.

Ent oli ka teistsuguseid arvamusi. Nii tehti lobitööd selles suunas, et lahingukooli uus maja rajataks Võru asemel Pärnusse, kus 2006. aastal likvideeriti kohalike poliitikute teravale vastuseisule vaatamata Pärnu üksikjalaväepataljon. Lahingukooli üleviimine Pärnusse oleks suvepealinnale olnud kui omalaadne kompensatsioon suletud pataljoni eest.
Omavalitsusjuhina, reservohvitserina, kuid eelkõige Võru linna elanikuna on mul hea meel, et riik otsustas just nii, nagu ta otsustas. Võrus on juba välja arendatud moodne sõjaväelinnak, mille võimalused tuleb ära kasutada. Pärnu on tuntud kuurortlinn, Võru identiteedi tugevaks osaks on saanud siin asuv kaitsevägi. Peale selle tagab lahingukooli olemasolu, et seal töötavate Võru inimeste tulumaks laekub meie eelarvesse, nad tarbivad meil pakutavaid teenuseid, ergutades sealhulgas kinnisvaraturgu.

Mõned aastad tagasi oli Eesti linnadel kombeks endale välja mõelda mõni „pealinna” tiitel. Võru võiks sellisel juhul pretendeerida „militaarpealinna” tiitlile, sest siin paiknevate kaitseväelaste arv suhtes linna püsielanikega on Eestis üks kõrgemaid, kui mitte kõrgeim.

Kaitsevägi – õnn või õnnetus?

Võru pole võtnud kaitseväe kohalolekut mitte kui kaela sadanud õnnetust, vaid kui ajaloolist võimalust. Kevadel andsime Võru linnatänavad kaitseväelaste ja kaitseliitlaste kasutada, et nad saaks läbi viia linnalahingu harjutusi. Minu meelest on see hea näide, kuidas riik, kohalik omavalitsus ja elanikud teevad koostööd ning tunnevad sellest mitmepoolset rahuldust. Ühtegi negatiivset reaktsiooni sündmus kaasa toonud ei ole.

Kindlasti ei saa öelda, et kaitseväe kohalolu on Võrumaal kõigile meeltmööda. Meedia vahendusel on juba ligemale kümmekond aastat saadud jälgida Rõuge vallas ebaproportsionaalselt suurt mõju omavate inimeste ja kaitseministeeriumi vägikaikavedu Nursipalu harjutusvälja arendamise pärast.
Paraku on varasemate võimuesindajate innukal kaasabil kaevatud kaitsekraavid sedavõrd sügavad ja võetud positsioonid nii kompromissitud, et läbirääkimiste asemel toimub vaid ultimaatumite loopimine.

Riigikaitse ei ole ühegi omavalitsuse siseasi, vaid meie kõigi asi. Demokraatias on otsustajaks enamus, kellel peab jätkuma riigimehelikkust arvestada vähemuse huvidega.

Võimalik, et kaitseväe investeeringutega seoses loodab mõni tegelane püüda oma „suurt kala”, olgu selleks siis kaitse-eelarvest rahastatud teejupi ehitus või lootus müüa riigile hinge hinna eest maha mõni maatükk. See poleks ilmselt esimene ega paraku ka viimane kord, kui püütakse kaitseväe najal rikastuda. Vorst vorsti vastu lähenemine ei tohi olla aktsepteeritav, sest see ei arvesta üldsuse huve.

Eesmärk pikaajaline tulu

Võru linn on suhetes kaitseväega teinud panuse pikaajalisele partnerlusele ja teineteisega arvestamisele, mitte kahjuliku vastasseisu õhutamisele, mis kokkuvõttes ei tule kasuks ühelegi osapoolele.

Kaitseväele ei peaks kaikaid kodaraisse loopima. Võrumaa lobitöö peaks olema suunatud sellele, kuidas kahepoolses koostöös sünniks kasu nii kaitseväele kui ka Võrumaale. Me ei peaks võitlema mitte Nursipalu harjutusväljaku vastu, vaid selle poolt, et näiteks Kuperjanovi pataljoni ja lahingukooli toiduainetega varustamine oleks korraldatud muust kaitseväest eraldi hankena, mis muudaks sellel konkureerimise jõukohaseks ka kohalikele toidutootjatele.

Me peaks tegema lobi, et Võrumaal aega teenivad poisid saaksid kanda Võru Abrises valmistatud sõdurisaapaid.

Soovitan tulla kaitsekraavidest välja, istuda läbirääkimislaua taha ja keskenduda ühishuvidele, mitte sellele, mis meid eristab. Soovi korral võin olla vahemeheks.