. 
.
Ränk suvelõpp on olnud. Elatud täielikus uudistemullis, käsi elu pulsist väga eemal.
Ei julge. Iga nelja aasta tagant kirutud olümpiat, et muudkui sport-sport-sport, telepurgi võib tolmuma lasta.
Presidendivalimiste kõrval on olümpia täielik nohu. Ei, nohu on hirmus haigus, ütleme, et olümpia kõrval on presidendivalimised nagu nohu. See painav, millega tundub, nagu nina kukuks peast, kõri mädaneks ära, silmad kasvaksid kinni ja aju, kui seda oligi, on ammu välja nuusatud.
Atsih.
Virin pole selles, kes saab presidendiks. Näib olevat ammu ära otsustatud.
Kuigi veel aasta tagasi ei teadnud vist peaaegu keegi peale nende, kes vahivad-kuulavad surmigavaid ühiskonna valupunkte puudutavaid rääkivad pead tüüpi saateid, kes see Marina Kaljurand ülepea on.
Mina teadsin nii palju, et oli kõige hullemal, pronksiöö ajal Moskvas suursaadikuks ja sai kõik viharahe enda kaela. Mispuhul võis nentida: kui läheb jamaks, lükkavad kõvad eesti mehed ikka naisterahva tanki.
Näh, ikka läks mingisuguseks andmiseks. Kuigi jutt ju sellest, et – no keda kotib? Tehku oma president ära ja jätku meid sellega rahule, sellest jamast välja.
Tegelikult me ju oleme välja jäetud. Meie, matsirahvas, ei ole piisavalt poliitiliselt kompetentsed, haritud, kogenud, et presidenti ise valida. Teadagi, tuleme oma sõnnikuste kummikute, viklade ja eelarvamustega, valime jälle Arnold Rüütli, on ta esitatud või mitte. Ei sellist tohi lubada.
Milleks meile siis presidendivalimistest üldse rääkida, kui see on vaid parimate poegade ja tütarde, demokraatia tõrvikuhoidjate pärusosa? Mõnitavad või … et näe, meie valime sulle nüüd riigipea, aga sinu asi on makse maksta ja vait olla, nännännää. Õige mul asi ehk viinamarjad on niikuinii hapud.
Üks seletus on muidugi, et elanikele tuleb targemate peade otsus söödavaks teha. Et nad sellega lepiksid. Ega siis riigikorda ja valitsust peagi palavalt pooldama, kui just selle tissi otsas ei riputa. Aitab leppimisest, et on nigu on, nagu ütles suurmõtleja Ülev Suurmõlk. Pahurdada võib poe taga ja saunas, aga pealtnäha olgu kõik ilus ja sile.
Eestlane pole suurem asi vastaline niikuinii. Nohiseb niisama omaette, laseb mõne sarvilise. Olles ammu tuimaks muutunud selle suhtes, mis üleval toimetatakse. Niikuinii pole midagi teha, niikuinii ei küsi tema käest keegi.
Ainult vähe tüütuks läheb lakkamatu selgitustöö. Milleks te seda mulle üldse räägite, teil ei ole vaja mind milleski veenda. Kõik on ju otsustatud, kometil pole lihtsalt mõtet. Ikka topitakse lehed, raadiod, telepurk täis teeseldud debatte, teeseldult vihaseid seisukohavõtte. Keda no kotib? Ei julge kaeda, kuulata, vaadata, vaimlise tervise huvides, igavus on tappev.
Tahate, tehke omale sisemine seinaleht Riigikogu Hääl, tiraažiga 104 – kolm sundeksemplari peavad vist kuskile raamatukogudesse tallele minema. Telekanal on teil Toompeal niikuinii oma olemas, debateerige selle kaudu. Omavahel. Te peate mõjutama ja veenma üksteist, mitte meid. Meie ei puutu ammu enam asjasse.
Võib-olla pole kunagi puutunudki.
Lehekülg 380 / 569
