Tokyos jätkuva Aki-basho parema jala varba vigastuse tõttu pooleli jätnud Baruto ütles Jaapani meediale, et kavatseb võimsalt naasta novembris, vahendas rahvusringhäälingu spordiportaal kolmapäeval.

"Mulle öeldi, et vigastuse ravi võtab kuu aega, kuid usun, et saab vähemaga hakkama,” avaldas Baruto lootust.

"Baruto jalg on nii valulik, et ta ei saa selle peal isegi seista, maadlusest rääkimata," ütles Onoe tallipealik Onoe Oyakata. “Meil ei olnud muud valikut, kui jalale rahu anda ja puhata.”

Sama saatus tabas ozeki Kotoshogikut, kes loobus neljanda päeva matšist põlvevigastuse tõttu. Viimati langes kaks ozekit samal päeval konkurentsist 1927. aastal.

Kui Baruto ja Kotoshogiku lähipäevadel ei naase ja Tokyos kaheksat võitu ei saa, on nad järgmisel turniiril novembris kadoban ozeki staatuses - positsiooni säilitamiseks tuleb neil võita 15 vastasest vähemalt kaheksa.

"Mõtlen sellele alles siis, kui see aeg kätte jõuab," ütles Baruto.

“Kotoshogiku võib lähipäevadel naasta olenevalt sellest, mida arstid ütlevad. Samas ei soovi me, et vigastus süveneks,” jättis Kotoshogiku tallipealik Sadogatake Oyakata ozeki naasmise otsad lahti.

Viimati loobus Baruto ehk Kaido Höövelson vigastuse tõttu matšist 2007. aasta juulis.

Noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse esimees Jevgeni Krištafovitš tegi ettepaneku jätta Eestis alles üks kõigi Teise maailmasõja ohvrite mälestuspäev ning loobuda nii 22. septembri üritustest Tallinnas kui ka Sinimägede lahingute mälestusüritusest.

„Venemaa regulaarsed süüdistused Eesti ja Läti aadressil natsismi heroiseerimises jäävad tõenäoliselt pingekoldeks veel pikaks ajaks, juhul kui ei astuta mingeid hea tahte samme, ning esmajoones Venemaa poolelt,“ ütles Krištafovitš BNS-ile antud usutluses.

„Kuna seal (Venemaal) toimuv stalinismi heroiseerimine on niivõrd varjamatu ja häbitu, et tekitab vastupanu kõikjal, nii et Venemaal tuleks esmajoones hakata tegelema endaga,“ märkis ta.

„Mis aga puutub Lätit ja Eestit ning mingeid kummalisi üritusi, mida korraldatakse Riias 16. märtsil ja Eestis Sinimägede lahingute aastapäeval, kuhu sõidavad inimesed neonatsliku sümboolikaga, siis on väga kurb, et see kõik aset leiab, ent meie seadused ei võimalda seda keelata. Isegi kui me võtame nagu Leedu ja paljude teiste riikide eeskujul vastu seaduse, mis keelustab totalitaarrežiimide sümboolika, üritavad nad ikkagi sellest kuidagi mööda minna,“ usub Krištafovitš.

„Ma ei vaidlusta kuidagi vajadust meenutada leegionäre Lätis ja Eestis, ent ma leian, et õige oleks piirduda ühe mälestuspäevaga kõigi Teise maailmasõja ohvrite jaoks, meil on selleks olemas suurepärane päev – 8. mail. No olgu, Venemaa tuleb 9. mail, ja ta leiab selleks ajaloolised põhjused. Ent ma leian, et Venemaa ja Venemaa saatkond Tallinnas võiksid vähemaktiivselt korraldada aktsioone, näiteks 22. septembril, kuna Eesti on ametlikul tasemel selgitanud, miks on see päev leinapäev ning miks on kohatu teha sellest sõjakuulsuse päeva,“ viitas ta.

„Kui Venemaa ametlikud esindajad 22. septembril järjekordselt ilmuvad pronkssõduri juurde, siis minu hinnangul võiks Eesti riik esineda hukkamõistvama ja emotsionaalsema avaldusega,“ ütles Krištafovitš.

„Mind on korduvalt kutsutud Sinimäe kokkutulekule, ent ma olen öelnud, et ei saa, kuna kui ma sõidan sinna, siis pean mingil hetkel minema ka pronkssõduri juurde. Kuna siin tuleb panna võrdusmärk. Sest on inimesi, kes võitlesid Eesti vabaduse eest mitte üksnes Waffen-SS-i 20. diviisis, vaid ka Laskurkorpuses. Kui me räägime, et üht vormi kandnud sõdur tappis ja vägistas meie esivanemaid, siis sama tegi ka sõdur teises vormis. Ei ole võimalik viia üht mundrit kandnud inimesi ühe ideoloogia alla suruda. Seetõttu otsustagem, et meil on üks sõjaohvrite mälestuspäev, loobume 22. septembrist, Sinimäe kokkutulekust jne ning rahuneme maha. Ja muide, see on liin, mille on valinud Eesti riik. Kaitseminister tuleb 8. mail Maarjamäele. Kõik. Ja sellest piisab,“ kinnitas Krištafovitš.

„Mis aga puutub Vene poole etteheiteid, et Sinimägedesse sõidavad riigikogu saadikud, siis käivad riigikogu saadikud 22. septembril ka pronkssõduri juures. Saadikutel on vaba mandaat, nad võivad teha, mida nad soovivad. Põhiseaduses on selgelt kirjas, et riigikogu saadikud pole oma mandaadiga seotud ega ole kohustatud kedagi esindama,“ lisas ta.

Riigikontroll leidis oma auditi käigus, et riik on olnud passiivne nende hoobade kasutamisel, mis aitaks tagada ravimite kättesaadavust ja soodsamat hinda patsiendile.

Selle põhjuseks on sotsiaalministeeriumi leigusele lisaks nõrk konkurentsisituatsioon turul, reeglitele mittevastav arstide ja apteekrite käitumine ning patsientide teadmatus, teatas riigikontrolli pressiesindaja BNS-ile.

2008. aasta andmete põhjal oli patsientide ravimikulude keskmine osakaal Euroopas ehk omaosalus 18,9 protsenti. Eestis oli omaosalus 2011. aastal oli 34,5 protsenti. Eestist suurema omaosalusega on vaid mõned Euroopa Majanduspiirkonna riigid. 2011. aastal olid ravimihüvitamise kulud Eesti riigil 91 miljonit eurot.

Riigikontroll leidis oma auditis, et Eestis kuulub valdav osa ravimiturust kahele suurele hulgimüügifirmale, kes omakorda kaudselt või otse on seotud ka suure osaga apteekidest. Kahe suurema hulgimüüja mõjusfääris on Eestis sisuliselt 81 protsenti apteekidest.

Selle tulemusena ei ole apteekidel motivatsiooni ega võimalust kaubelda hindade üle ning seetõttu ongi saanud haiglaapteegid kui hulgimüüjatest sõltumatud osta ravimeid tavaapteekidest 10 protsenti soodsamalt. Kokkuvõttes maksab aga kallima ravimi kinni patsient. Konkurentsi parandamiseks soovitas riigikontroll sotsiaalministrile, et ravimite hulgimüügiga tegelev ettevõte ei võiks otseselt ega kaudselt omada apteeke.

Riigikontroll leidis auditi käigus, et üle seitsme aasta kestnud nõudest hoolimata ei kirjutanud arstid aastaid suurele osale retseptidest üksnes toimeainet, vaid konkreetse ravimi nime, mis on lubatud vaid erandina. Auditi käigus langes konkreetse ravimi nimega retseptide osakaal siiski kolmandikuni retseptidest, kuid on endiselt põhjendamatult suur.

Kui retseptile on kirjutatud ravimi nimi, ei saa patsient osta sama toimeainega, kuid teist, tihti odavamat, ravimit. Riigikontrolli hinnangul võimaldas arstidel nõuet ignoreerida sotsiaalministeeriumi ja terviseameti nõrk järelevalve arstide tegevuse üle.

Patsientide valikuvõimalusi kitsendab ka see, et odavamaid ravimeid pole alati apteekidest saada. Ravimiameti kontrollide käigus on selgunud, et 55 protsendis apteekides polnud odavaimat sama toimeainega ravimit või mõnda selle pakendit müügil.

Lisaks puudulikule järelevalvele ei ole sotsiaalministeerium oma valitsemisalas suutnud korraldada tegevust selliselt, et ravimid jõuaksid kiiresti Eesti turule: nii müügilubade taotluste kui ka ravimite soodusnimekirja lisamise protsess kestab lubatust ligi kolm korda kauem.

Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolöri Tarmo Olgo sõnul ongi praegune ravimite hüvitamise olukorra suurim probleem sotsiaalministeeriumi tagasihoidlik tegevus. „Leigus valdkonna probleemide lahendamisel paistab silma nii konkurentsisituatsiooni parandamisel kui ka järelevalve tõhustamisel arstide ja apteekide üle ning ravimite müügiloa ja soodusnimekirja kandmise taotluste menetlemise protsessi kiirendamisel,“ nentis Olgo.

Lisaks napile konkurentsile ja apteekide ning arstide ebapiisavale tegevusele kasvatab patsientide ravimikulusid nende vähene teadlikkus. Eesti haigekassa lähtub ravimikulu hüvitamisel piirhinnast ehk odavuselt teise sama toimeainega ravimi hinnast. Kui patsient soovib osta mõnda kallimat ravimit, siis peab ta lisakulu katma ise.

Näiteks kirjutati 2011. aasta esimesel poolaastal rohkem kui 73 000 patsiendile ravimit toimeainega metoprolool, mida kasutatakse peamiselt kõrgvererõhktõve raviks. Ravimi piirhinnaks on 2,45 eurot ning turul on 6 selle toimeainega ravimit. Samas on kõige populaarsem selle toimeainega ravim Betaloc ZOK 50mg N30, mida on ostnud koguni 43 protsenti patsientidest. Selle ravimi hind on aga 6,34 eurot ehk see on kaks ja pool korda kallim piirhinnast. Kui need patsiendid ostaks piirhinnaga ravimit, siis säästaks iga patsient keskmiselt 47 eurot aastas ja kõik patsiendid kokku umbes 1,47 miljonit eurot.

Riigikontrolli audit näitas ka, et kui patsiendid ostaksid vaid piirhinnaga ravimeid, säästaksid nad kõik kokku 7 miljonit eurot.

Riigikontrolli analüüsi tulemused näitasid, et keskmiselt kolmandik laialt kasutatavate toimeainetega 75–100-protsendilise soodustusega ravimitest ostetakse välja kallimalt kui piirhind.

Sotsiaaltöötajate sõnutsi võib puude määramisel näha järjest rohkem sotsiaalkindlustusameti ekspertide praaki, mida näitab ka asjaolu, et kolmandik vaidlustatud puudeotsustest rahuldatakse, kirjutab Eesti Päevaleht.

Statistika kinnitab, et järjest rohkem puudeotsuseid vaidlustatakse, kuid endiselt jääb vaidlustatud otsuste arv alla ühe protsendi puudeekspertiiside koguarvust. „Üks naine oli meningiidiviiruse tõttu lapsest saati raske puudega. Nüüd määrati keskmine puue. Aga tervislikus seisundis midagi muutunud polnud! Vaidlustasime. Nädala ajaga tuli vastus, et on ikka raske puue,” tõi Tallinna puuetega inimeste kojasotsiaaltöötaja Tiia Tiik ühe näite.

Tiik meenutab, et üksnes tema on tänavu tegelenud viie vaidlustusjuhtumiga. „Üks raske diabeedihaige oli peaaegu pime, oli sügav puue. Tal tuli tüsistus jalga, oli mitu kuud haiglas ja liikus ratastooliga. Sai sügava puude asemele raske. Meie vaidlustasime, et ta saaks sügava puude tagasi, aga vaidluskomisjonist tuli eitav vastus: ratastooli jäämine polevat tema põhihaigus! Samas diabeet tekitabki nii palju tüsistusi ka jalgades, neerudes ja mujal,” tõi Tiik teise näite.

Eelmisel aastal tegid sotsiaalkindlustusameti ekspertarstid 38 400 korduvat puudeekspertiisi ehk ekspertiisi neile, kellel varasem puudeaste aegus. Ligi 1100 otsust vaidlustati. Vaidluskomisjon rahuldas neist umbes kolmandiku ja tunnistas ekspertarsti otsuse valeks. Seega, kui inimene tunneb, et talle määratud töövõimetusprotsendi või puudeotsus pole õiglane, on päris suur tõenäosus, et tegu oli eksitusega ja vaidluskomisjon muudab otsust, kirjutab Eesti Päevaleht.

Medali teise küljena rõhutavad nii sotsiaalkindlustusamet kui ka sotsiaaltöötajad seda, et vaiete arvu rohkenemist põhjustab ka lihtsalt vaesus või soov saada hädavajalikke teenuseid, mis seostuvad vaid kindla puudeastmega. „Puue algab 40-protsendisest töövõimetusest. Kui puuet ei tuvastata, ei saa inimene ka neid teenuseid, mida puuetega inimestele pakutakse. Tallinnas vaidlustatakse raske puue näiteks selleks, et saada sügavat puuet ja sellega kaasnevat koduhooldus- ja invatransporditeenust,” selgitas sotsiaaltöötaja Tiia Tiik Eesti Päevalehele.

Sotsiaalkindlustusamet toob vaiete kasvu põhjusena esile ka vaesust „Vaietes tuuakse sageli ära töötus, toimetulekuraskused ja teised sellised probleemid,” ütles sotsiaalkindlustusameti pressiesindaja Elve Tonts.