. 
Muusikamees Eri Klas oli kirglikult Tartu kui aastal 2011 Euroopa ühe kultuuripealinna vastu. Tema argumentide hulka kuulus seegi, et Tartus pole piisavalt hotellikohti. Kui palju neid siin olema peaks, sellest saame ligikaudse ettekujutuse siis, kui kujutleme, et Narvast tuleb Emajõe Ateenasse (või Otto Wilhelm Masingu järgi Soodomasse) bussitäis (40 inimest) ekskursante, keda viiakse ka ERMi Raadil. Välja sõidetakse kell 8 hommikul, Raadile jõutakse keskhommiku lõpul, kell 11. Ringkäik muuseumis kestaks paar tundi + tund lõunasöögiks + tutvumine muude vaatamisväärsustega. Tagasi hakataks liikuma hiljemalt kell 17 või varem, kui süüakse teel. Kord elus – jah, kuid mitte iga päev. Hotellikohti polegi tarvis.
Vaatamine ja uurimine
Eesti Rahva Muuseum oli algselt mõeldud ainelise vanavara (jätan trükisõna siin kõrvale) kogumiseks, mitte uurimistööks ega demonstreerimiseks. Kaht esimest funktsiooni saab üleeuroopalisel rahastamisel suruda turismimeetme alla üksnes vägisi. Ma ei seisa üldsegi ERMi ega tema Raadile ehitamise vastu, kuid turism eeldab teistsugust lähenemist kui etnoloog, ent mis peaasi – turist on tujukas. Mis oleks Raadil see ese, mida pole maailmas rohkem kui kõigest üks ja mis asuks oma loomulikus keskkonnas? Ainult muuseumihoone ise. Seda on turistile vähe.
Võib-olla tahavad ERMi inimesed uut hoonet liiga kiiresti, mis ehitustehniliselt on mõistetav, aga ei rahulda näiteks kreeklasi, kes Eestisse ilmaski ei sõida ega ole kuulnudki sellest, et on olemas ka vepslased ja vepsa kultuur. Kui me tahame Raadile magnetit turistidele mujalt maailmast, siis peab taolisel magnetil olema ka südamik ja nimelt niiviisi, et turist saaks olla temaga inimeksistentsi lättele tagasi minnes (ad fontes) kahekesi. Paljudes valdkondades on see niikuinii juba võimatu. Lüpsisooja piima ei paku mulle enam keegi ja värsketel heintel magasin ma viimati enne jaagupipäeva aastal 1988. Kumbagi mõnu ei saaks nautida ka Raadil.
ERM nõuab haldamist seitse päeva nädalas ja aastaringselt, sõltumata külastajate arvust. Kuna ta on üleriiklik, peab osa tema eelarvest katma riik, millele see on jõukohane üksnes siis, kui Eesti riik on majanduslikult tugev ja järelikult tekib meie riigieelarvesse rida, mida ülejäänud puutuda ei tohi. Praktikas tekitab niisugune puutumatus ainult pahandusi, sest summa sellel real peab kasvama võrdeliselt energeetiliste kulude kasvuga. Kas me suurendame nonde turistide arvu, kel Eestisse tulles oleks asja ka Raadile? Vaevalt, kui enne meid on Riia ja meist edasi tuleb Peterburi.
Mõnikord me saame suurendada teadusrahasid, mis aga sõltuvad õnnelikust juhusest.
Läbilõige ja väljavaade
Tegelikult on aeg avada ERMi esimene spetsiaalselt tema jaoks ehitatud hoone aastal 2019 küllalt lühike ja pole midagi katki, kui lindi lõikavad läbi hoopis teised inimesed kui need, kes tegelevad asjaga praegu. Iseasi, kas ta ka aastal 2019 valmib, sest ülejäänud Euroopa turi peab kandma sotsiaalseid muresid kauem kui kestis üks masu, kuid suur osa ERMi varadest on seotud sootuks Aasia või vähemasti Idaga ja on fakt, et meist idamale jäävate läänemeresoomlaste vanavara peamised kogud asuvad Tartus. Ainult et, kordan üle: turist ei taha kogusid, tema igatseb kinniseksponaati ehk eset keset seda ruumi, mis on mõeldud üksnes selle eseme tarbeks, nagu see on tavaline katedraalides.
Ei ole minu võimuses suruda ERMi halduskulud kokku poole miljoni euroni. Järgnevalt võtsin vaid vaevaks visandada teekond Narvast Haanjani teemal „Maarahvas ja eestlased ning mets”. See kestaks kolm päeva, algaks rekultiveeritud aladest ja läbiks järgmised punktid: Kuremäe, Vasknarva, Iisaku, Avinurme, Torma, Kolkja, Alatskivi, Raadi, Ülenurme, Karilatsi, Põlva, Räpina, Värska, Võru, Kanepi, Kambja, Kärevere, Palamuse jne. Muidugi saab ka kiiremini, jättes Ülenurmest edasi sõitmata ning jättes kõrvale Kuremäe ja Vasknarva. Saab üldse mitte tulla, sest nii on kõige odavam. Oletagem siiski, et siiapoole tuleb ekskursioon Atlandi-äärselt Prantsusmaalt. Ta käib Raadil ära ja … mida ta siis õieti on näinud?
Kas ma ise käituksin turistina teisiti? Ei, sest käesoleval ajal huvitab mind niisugune kollektiivne töö, mida Eestis enam ei tehta, nimelt palgiparvetus. Kui ERM tahaks, et ma polekski turist, küll aga saadaksin sinna oma tuttavaid, peaks ta toimima ansamblis koos teiste ettevõtete ja muuseumitega. Ühelt poolt nõuab see rohkem raha kui muuseumite külastamine Tallinnas, teiselt poolt tunniplaanide ja ainekavade ümbertegemist, kolmandalt poolt … ERMi valmimist.
Kust meie teame, kui palju ta meid muudab, kui ta kord valmis on saanud?
Tähtvere mõisas
15. veebruaril 2012
Lehekülg 9060 / 9235
