. 
.
Järgmisel nädalal lõpeb 23. veebruaril Eesti Vabariigi riigikogu 14. koosseisu tööaeg. Ega viimasele päevale eriti midagi jäetud ole, pigem isiklike otste kokkutõmbamine. Need, kes enam ei kandideeri, kraamivad sahtleid ja riiuleid. Teised pigistavad pöidlad siniseks, et valijad neid taas usaldaksid.
3. märtsil 2019 valitud 14. koosseisu saadikute poolt hääletas 63,7 protsenti hääleõiguslikest inimestest ehk 565 040 nimekirjadesse kantud 887 420st. Lõpetav koosseis läheb Eesti parlamentarismi ajalukku rekordarvu naissaadikutega – 28.
Nagu teatris, langeb ka Toompea lossi suures saalis kujuteldatav eesriie. Kas valijad kutsuvad oma esindajaid aplausiga veel kord kummardama? See selgub 5. märtsi hilistel õhtutundidel ja uue päeva esimesel tunnil.
Lahkuvast koosseisust jääb ripakile sadakond eelnõu, mida ei jõutudki seadusteks vormida. Seaduse kohaselt kukuvad need nüüd riigikogu menetlusest välja ja kui on soov eelnõusid edasi menetleda, siis tuleb need riigikogule uuesti esitada.
Võrumaa inimestele on oluline teada, et kohustus käsitleda riigikogus Nursipalu harjutusvälja laiendamise vastast petitsiooni ei kao, vaid läheb parlamendi uuele koosseisule edasi. Riigikaitsekomisjon küll kuulab teisipäeval ära, mida on petitsiooni autoritel ja teistel huvitatud osapooltel öelda, kuid mingit sisulist otsust ei langetata. Kuidas Nursipalu menetlusega edasi minnakse, sõltub järgmise valitsuse ministritest. Protsessi seiskamise võimalus on kaduvväike isegi siis, kui võitma peaks erakond, kellele miski sellist edu praegu ei ennusta.
Teine mitte ainult Võrumaale, vaid kogu Kagu-Eestile ja meie metsatööstusele oluline seadusakt, metsanduse arenduskava (MAK), peab minema uuele ringile. Selle eelnõu teekonda võiks piltlikult võrrelda Eesti taadi koormavankriga, mille ette on rakendatud luik, haug ja vähk. Ainult ennemuistse jutu nüüdisajastatud variandis on neid tegelasi vankri ees mitte ainsuses, vaid mitmuses. Jääb saladuseks, kuidas see dokument võiks saada heakskiidu, kui arutelul osaleb rohkelt osapooli, kellel on vastandlikud huvid. Sellistel puhkudel on ilmne Winston Churchillile omistatava ütluse sisu: „Demokraatia pole vigadeta, kuid midagi paremat ei ole selle asemele leitud”.
Staažika riigikogulase, Tartu ülikooli arhiivinduse emeriitprofessori Aadu Musta iseloomustusel on isegi ülikooli professor riigikogus alguses õpipoiss. Meid aga huvitab, kas need, kes seal olid ja nüüd uuesti kandideerivad, on vahepeal saanud meistriteks.
Lehekülg 42 / 569
