Alates oktoobri keskpaigast, 15. oktoobrist võib Eestis sõidukitel kasutada naastrehve.

Talverehvide kasutamine on kohustuslik kuni üheksa istekohaga sõiduautodel, kuni 3,5-tonnise registrimassiga veoautodel ja 0,75-3,5-tonnise registrimassiga haagistel. Talverehve valides tuleb silmas pidada, et rehvimustri jääksügavus oleks vähemalt kolm millimeetrit. Naastrehvidega sõitmisel peavad need olema kõigil ratastel. Rehvi purunemisel võib varurattal kasutada harilikku rehvi.

2009. aastani tohtis Eestis sõidukitel naastrehve kasutada 1. oktoobrist 30. aprillini, kuid 2010. aasta jaanuari alguses jõustus majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus, mis lühendas naastrehvide kasutusaega 45 päeva võrra 15. oktoobrist kuni 31. märtsini.

Sõltuvalt ilmastikuoludest jääb võimalus naastrehvide kasutusaega pikendada, kuid mitte rohkem kui see oli seni lubatud -1. oktoobrist kuni 30. aprillini. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, politsei ja maanteeamet otsustasidki tänavu kevadel pikendada talvise ilma jätkumise tõttu naastrehvide lubatud kasutamise aega 30. aprillini.

Maanteeameti tellimusel tegi Tallinna tehnikaülikooli teedeinstituut 2009. aastal uuringu, mille järgi võimaldab naastrehvide kasutusaja lühendamine 45 päeva võrra vähendada aastast teekatete taastusvajadust umbes 50 kilomeetri võrra. Eriti suur sääst teedele tuleb kevadise kasutusaja lühendamisest, kui katted on juba suhteliselt lume- ja jäävabad, aga kasutatakse siiski veel naastrehve.

Talverehvide kasutamine on Eestis kohustuslik 1. detsembrist veebruari lõpuni. Naastudeta talverehvide ehk lamellrehvidega võib Eestis sõita aastaringselt.

Septembri lõpu seisuga on Eestis arvel 581 elektrisõidukit, millest sõiduatosid on 558, veoautosid kolm ja elektrimopeede 20, selgub maanteeameti statistikast.

Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu (AMTEL) andmetel oli septembris elektriautode müügiliider Nissan Leaf  kuue autoga, järgnes Mitsubishi i-MiEV viie masinaga. 11 müüdud elektriauto turuosa oli septembris 0,8 protsenti.

"Saastekvootide müügist saadud vahendite arvelt jagatavast toetusest hoolimata on elektriauto sama suure fossiilset kütust põletava masinaga võrreldes ikkagi tuntavalt kallim ja probleemiks on loomulikult ka väike laadimisvõimalus, mis piirab nende kasutamist põhiliselt asulatega," kommenteeris AMTEL-i tegevjuht Arno Sillat.

Alternatiivina sisepõlemismootorile on elektrimootor kolme kuni viie aasta lähitulevikus tema sõnul siiski kindlasti kõige tõsiseltvõetavam. "Autoakude areng ei ole viimase 50 aastaga erilist arengut läbi teinud ja paralleele tõmmates mobiilsidetehnikaga võiks positiivsed muutused hinna ja võimekuse osas olla lähituleviku küsimus."

Võrreldes naabreriikidega on elektriautode osakaal Eestis siiki küllalt kõrge.

Soome liiklusturvalisuse aegntuuri (Finnish Transport Safety Agency) andmetel oli tänavu juuni lõpu seisuga Soome liiklusregistris 86 puhtalt elektrikütusel liikuvat sõiduautot ja 71 kaubaautot.

Läti asjakohase registripidaja (Road Traffic Safety Department) andmetel on 1. oktoobri 2012 seisuga Lätis arvel üheksa elektrikütusega sõiduautot ning kaks kaubaautot.

Eestis saab elektriauto ostmiseks taotleda ka KredExi toetust. Toetust saavad taotleda era- ja juriidilised isikud ning toetusmäär on kuni pool elektriauto soetamise hinnast või liisingu esmasest sissemaksest, kuid mitte rohkem kui 18 000 eurot.

KredExi elektromobiilsuse programmi juht Jarmo Tuisk kinnitas BNS-ile, et seni on elektriautode ostmiseks taotlusi esitatud 92.

"Keskmine taotletud toetuse summa on 14 575 eurot ja toetusi on välja makstud 63 taotlejale," rääkis Tuisk.

Taotluse saajatest 33 on eraisikud, ülejäänud on juriidilised isikud. Kõige aktiivsem taotluste esitamise kuu oli Tuisu sõnul august, mil esitati 33 taotlust. Septembris lisandus seitse taotlust ja oktoobris on juba laekunud kolm taotlust.

"Kui vaadata aastat tervikuna, siis kolmas kvartal oli toetuste osas väga hea. Samas, arvestades üldist automüügi loogikat, ei eelda me, et aasta lõpp kujuneks tormiliseks taotlemiseks," nentis Tuisk,

Nii mitmedki ostjad eelistavad tema sõnul lükata auto soetamise järgmisse aastasse, et registreerida auto juba uue aastanumbri sees.

Ida-Virumaal jäid ööl vastu pühapäeva tulekahju tõttu eramaja teisele korrusele lõksu kaks inimest ja koer, keda päästes sai üks tuletõrjujatest vigastada.

Häirekeskus sai tulekahjust teate kell 04.25, kui Jõhvis Koidu tänaval täitus eramaja suitsuga. Päästjate saabudes põles kahekorruselise kivist eramaja esimene korrus lahtise leegiga ning suits oli levinud teisele korrusele. Päästjad alustasid kustutustöödega ning suitsusukeldujad inimeste otsimisega.

Maja teisele korrusele olid leekide ja suitsu tõttu lõksu jäänud kaks inimest, kelle päästjad majast välja aitasid ning kiirabile üle andsid. Kiirabi viis ühe kannatanutest vingumürgituse kahtlusega Ida-Viru keskhaiglasse. Päästjad tõid põlevast majast välja ka koera, kes vigastada ei saanud.

Päästetööde käigus sai vigastada üks päästja, kelle kiirabi viis Kohtla-Järvele Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda tervisekontrolli.

Tulekahju saadi kontrolli alla kella 4.47 ajal ja kustutati kella 5.20-ks.

Põlengu tagajärjel põles maja esimene korrus seest peaaegu tühjaks, teine korrus sai tugevaid kuuma- ja suitsukahjustusi.

Tulekahju tekkepõhjuse selgitab välja menetlus.

Postimehega politseinikevastasest vägivallast rääkinud siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsleri Erkki Koorti jutust selgub ministeeriumi rahulolematus justiitsministeeriumi alluvusse kuuluva prokuratuuri tööga ning muuhulgas nimetab ta naeruväärseks Viljandis politseinikke peksnud kambale määratud karistusi.

Koortsi sõnul hakkasid esimesed signaalid, et tunnetuslikult on tekkimas probleem ja politseinike vastaste rünnakute arv suureneb, tulema juba 2010. aastal. "Seetõttu analüüsisime politseinikevastaste rünnete mahtu aastail 2006–2011," rääkis Koort.

Tema sõnul on hakanud kõlama väited, et politseiniku ründamine peaks õigusemõistmises olema käsitletav täiesti tavapärase tavakodaniku ründamisena. "Mina sellega nõustuda ei saa. Iga rünnak väärib hukkamõistu, aga politseiniku ründamine on rünnak kogu ühiskonna vastu. Kui ühiskonnas võtab maad seisukoht, et taolised rünnakud ongi normaalsed ja neid ei peagi üldisest statistikast eristama, siis ühel hetkel ei saa me end enam millegi suhtes turvaliselt tunda," ütles Koort Postimehele.

Tema sõnul ei ole tegemist kitsa juriidilise kaasusega kriminaalõiguse loengus, kus laual on kümme rida teksti, soe ruum ümberringi ja turvaline keskkond, ning siis spetsialistid arutavad selle üle. 75 protsenti politseinikevastastest rünnetest toimub tänaval, kus ei ole soe ja mõnus keskkond.

"Ühiskond ei saa siin jätta politseinikku kaitseta ja öelda, et see on väheoluline õiguslik nüanss, kas politseinik teatab enda ründamisest või mitte. Ja kui teatab, siis võtab menetlus aega aastaid ega jõua lõpplahenduseni. On arusaadav, et politseinik pole huvitatud kannatanuna kaks aastat kohtus käima ja nägema, kuidas tema ründaja endiselt vabaduses on ja talle kohtusaalis näkku naerab. Kui ta üldse kohale suvatseb tulla. Ühesõnaga, kiire menetlus sellistel juhtudel on vältimatu," arutles Koort.

Tema sõnul ei saa siseministeerium probleemi lahendamisel sekkuda prokuratuuri töösse ja kohtupraktikasse. "Teisalt oleks väga kummaline öelda politseijuhile, et kuule, sa pead oma inimeste eest seisma. Ma arvan, et seda ei pea ühele juhina käituvale ja mõtlevale inimesele ütlema, ta peab sellest ise aru saama," rääkis Koort.

Tema sõnul on Viljandi juhtumi puhul menetlejad läinud kergema vastupanu teed, lahendades politseinike ründajate süüasja kokkuleppemenetluses. "Mina kui kodanik olen sellega sada protsenti nõus. Ka minu jaoks ei olnud see lahendus samamoodi õiguspärase ootusega vastavuses. Need karistused olid naeruväärsed, aga seda otsustab lõppkokkuvõttes ikkagi kohus. Samas on siseministeeriumil raske midagi muuta või ette kirjutada. Kohus kui sõltumatu õigusemõistja on sellise otsuse langetanud. Ja kui prokurör on läinud kokkuleppemenetluse teed, siis Eesti kohtusüsteem sellist otsust edasi kaevata ei võimalda," märkis Koort.

Tema sõnul peavad prokurör ja kohtunik nägema ette oma tegude tagajärgi. "Kui need karistused on kerged või isegi olematud, siis need julgustavad teisigi mitte õiguskuulekaid inimesi edaspidi korrakaitsjaid ründama," leidis Koort.